Suvi on seisund
Kaks korda aastas räägitakse Eestimaal ilmast eriti kirgliselt, detsembris ja juunis. Ilmateadet jälgitakse nagu murdmaa suusatamist või jalgpalli MM-i finaalmängu. Valged jõulud ja sajuta jaanipäev. Detsembris hingame sisse ja juunis välja. Siis toimub suur eestlaste rändamine, mõlemal juhul ikka tulele lähemale. Ettevalmistused tekitavad linnades liiklusummikuid ning turule on mõistlik alles peale pühi minna. (mis mõttes maksab valge liilia 120 krooni?). Taevale tänu, meil ei ole veel jaanipäeva kampaania jõulumõõtu võtnud, jaanipäevamuusikat, kui sellist ei mängita iga nurga peal :D
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada .
Selle aasta aia jaanipäeva lubadus on täidetud - söödav kuslapuu, mille tõin Tartu Puukoolist, kandis peotäie vilju vaatamata sellele, et alles aprillis istutatud sai. Marjad olid mõnusad ja meenutasid pisut mustikat. Võib olla oli selles süüdi ka sidruni-mee-kohvi. Selle põõsa suur pluss ongi tema viljade varajane aeg - enne maasikaid. Esimene aasta on igatahes paljutõotav.
Mina sain aga veidikeseks linnast välja ja sattusin mitmesse põnevasse aeda. Eestimaal ringi liikudes paistab isegi autoaknast, kui palju ilusaid aedu meil on. Kõnelemata neist, mis on peidus nõlvade ja metsade taga. Salaaiad, kuhu lubatakse ainult sõpru ja erilised aiad, kuhu on kõik oodatud. Reedel käisin Tartu Botaanikaaias pojenge vaatamas. Armusin Ludovicasse. :D (pojengidest järgmises pildipostituses lähemalt)
Ilmad on olnud ülepäeva suvised, vahel isegi mitu järjest. Põlvamaal õitsesid kellukad, punane ristik, ööviiul, karikakrad. Valget karikakart olen oma aeda toonud just kraaviperve pealt. Tavaline paneb paremini vastu kui suureõieline sugulane ning ilmselt maitseb tigudele vähem. Suureõieline karikakar on tõeline teomagnet nagu kevadel kitsekakar. Tavaline külvab end igale poole, aga suuremat kahju sellest ei sünni, korjan nad kokku ja panen püsikute vahele jäänud tühikutesse. Valge värv aias tekitab teadupoolest kauguse illusiooni.
Kollane karikakar aga on rõõmsaks värvilaiguks vereva kukeharja, tagasilõigatud kurekella ja hosta rohelise sees. Suure õunapuu alla varjupeenrasse ongi rohkem metsikum kooslus planeeritud. Lisaks punele aedsalvei, kurekell, rebasesaba ja täpiline metsvits, kurereha ja kopsurohud, pehme kortsleht. See on alles esimene suvi sellise kooslusega, vaatan, kuidas sobib neile ja mulle.
Ega siis jaaniga aiatöö otsa saa, aga suvi on seisund :D Püüan seda ikka alal hoida, kui aias vihmaga tigusid korjan :D Ilusat jaani teilegi!
See kellukas on harilik kellukas. http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/hkellukas.htm
VastaKustutaLiigikirjelduses on eraldi märge, et sobib hästi iluaedadesse, nii et tasub kindlasti proovida.
Minul tuli ise peenrasse ümaralehine kellukas, mis on ka väga kena, aga selline väikene.
Kasvab küll aga eelistab, et teda rahule jäetaks, ei salli pidevat kõplamist ja kaevamist ümber.
VastaKustutaHead jaani Sullegi!
oh, nii tore, siis lähen lähipäevil retkele!
VastaKustutaMmm, lausa kõrretäitega teil juba maasikaid!
VastaKustutaSee, keda Sa kraavikallastelt korjad, ei ole tegelikult karikakar (Anthemis arvensis), vaid härjasilm (Leucanthemum vulgare), eks minagi kutsu teda karikakraks ja meeldib sellest tõelisest karikakrast rohkem.
VastaKustutaVäga ilus on aias ka kurekellukas, minu aias isetulnukas.
Tigudega võitlemiseks on osutunud heaks abiliseks peenarde kiviääred, teod ronivad sinna päevaks peitu ja neid seal väga hea leeklambiga kärsatada, kolm head asja korraga, põletab kivide vahele kasvanud umbrohu, hävitab teod ja kivide alla tehtud sipelgapesad.
Ilusat, tegusat ja nauditavat suve Sullegi!
VastaKustutaHilisele: see kurekelluka nimi tõi kusagilt mälusopist välja nime kurekatel. Guugeldasin- ongi sama. Pärnumaal kasvab ta siin -seal ja ema on ta oma lillepeenrasse ka toonud. Valge sort on aretatud?. Ilus on ta jah.
VastaKustutaLapsepõlve lilled on ilmselt läbi elu armsad. Minul siis igasugune kraam, mis kasvab mere ääres ja mändide all. Jõeluhtadel ka :D
Lisaks Saaremaa. Mu vanaema ja vanaisa kodu ja põllulilled ja sarapuud :D
Kurekellast: http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/skellukas.htm
VastaKustutahm väga vana ilutaim hoopis!
Kurekatlaks kutsutakse suureõielist kellukat, see kurekellukast natuke teistsugune - sarnaneb rohkem hariliku kellukaga, õied tassikujulised (lapsena kasutasin neid nukkude kohvitassideks) ja varrel hõredalt hajali. Kkellukal kõik õied varre ühel küljel ja õied allapoole rippus.
VastaKustutaPea samasuguse valge sain kellegi aiast, arvata võib, et mingi kultuursort iidamast ajast, sest tal ei ole risoome, mis üpriski maitsvad ka söögiks, mul mustjuur ei kasva ja nii maiustangi kellukarisoome :) Kuigi ega palju ei anna võtta, ta kuidagi "tagasihoudlik" enda kasvukohaks valitud alal.