Lillevargale
Algaja või mitte, ma olen aednik ning üldjuhul helde käega nagu suurem osa meist. Mõni taim on aias esimest suve ja vajab kohanemiseks aega, neid jagan sügisel või järgmisel suvel. Pole midagi lihtsamat, tule ja küsi, saad rohkem kui tahta oskad.
Sina, kes sa lõikad minu aiast vargsi lilli (kuitahes hoolikalt), sina, kes sa rebid aiast tüki, peaksid nüüd teadma, et maailm on tasakaalus. Pane oma vaim kaotuseks valmis. Mina mõtlen selle üle, kus mina olen ülekohut teinud või küsimata viinud.
Sina, kes sa lõikad minu aiast vargsi lilli (kuitahes hoolikalt), sina, kes sa rebid aiast tüki, peaksid nüüd teadma, et maailm on tasakaalus. Pane oma vaim kaotuseks valmis. Mina mõtlen selle üle, kus mina olen ülekohut teinud või küsimata viinud.
Olen minagi hämmingus mõelnud, mis paneb küll inimese võõrasse aeda vargile minema...üleüldse vargile minema. Viimati mõtlesin siis, kui uudistest kuulsin, et Tallinna haljasaladelt varastatakse võõrasemasid ja mägimände. No ei võta minu mõistus seda vastu, kuidas nende inimeste aju töötab.
VastaKustutaSuvel juhtub sedagi, et mõni armunu viib aiast õie. Siiani pole keegi taimi kahjustanud.
VastaKustutaUskumatult nõme.
Kurb! Materiaalne kahju ei pruugigi ju suur olla, aga sellised asjad rüvetavad kõigepealt mingitmoodi hinge ja see kahju on korvamatu
VastaKustutaOhjah, Sinul ka siis sellised naabrid. Vastik-vastik-vastik. Ma ka just samamoodi, et tulnud küsinud, ma oleks heal meelel andnud ise...
VastaKustutaTäna hommikul räsiti siis nelgipuhmast. Täiesti nõme. Meie aed on jah rohkem sümboolne, aga ega varast takistaks miski taba.
VastaKustutaMa ei tea, ehk aitaks mingi maalitud plakat sobiva tekstiga. Ma ei usu, et neid võtjaid nii palju on, tegemist ilmselt käima harjunud asjamehega.
VastaKustutaOeh, kuri kohe. Isegi kui võetakse tühine asi, ükskõik milline või kust, siis on hinges palju suurem auk. See aed on minu ema Püha Koht,seal on hea olla. Keegi on sinna käristanud augu, võttes mõne lible. Aga neid liblesid on sinna istutatud armastusega, iga viimast kui üht.
VastaKustutaMäletan, kui keegi minu ainsa lille, mis mul nn tudengipeenras õitsema oli minemas, juurtega välja oli kiskunud ja sinna vedelema oli jätnud. Peaaegu aasta on möödas, aga ikka on meeles.
Kurb kui keegi peab poristes tanksaabastes teise hinges ringi tallama... Need rebitud taimed ei saa lihtsalt kunagi kasvama...Ilusa aia rajamine ei käi vaid rehade ja labida, mulla ja taimedega. Armastust peab olema.
mul ka on jube kurb.
Vastik. Peale vargust on tõesti selline tunne, nagu oleks keegi su hinge s...unud. Vabandust väljenduse eest.
VastaKustutaMul emal viidi möödunud aastal akna alt roosid minema. Jõhkralt olid noaga maha nüsitud. Ja ema ei ela kuskil asulas või linnas, et sinna minna, peab teed teadma. Ja see tegi asja veel jõhkramaks - järelikult pidi tuttav inimene olema, kes teadis täpselt kus mis on ja kui kaugele hulatuvad valvekoerahambad.
Ja sellel kevadel avastasin, et hostad, mis ma sügisel vanaema/vanaisa hauale istutasin on kenasti välja kaevatud. Nõme.
jätan sildi, et aiakäärid on keldris ja abi saab toast :D
VastaKustutaMa mõtlesin mingi kirja peale küll. Õhus hõljuv hoiatus ei tööta, tuleb siis paberile kribida.
Pane jah mõni sildike sellise teksitga üles, või siis tuleb paar õhtut-ööd teha valve korda ja sellisele kujule kohe peksa anda!
VastaKustuta