järvekellukas ja aiakellukas

Käisin eile pärnaõite jahil, aga liig vara sai. Siis tulime ringiga Võrtsjärve äärest koju. Järve kohal kasvas
kellukas, mida mina omaenese tarkusest kurekatlaks nimetan :D
(Mul on tänasest uus riistvara ja selle värvid on veel timmimata,  ma loodan, et see sinine ja valge ülejäänud ilmale ka samades toonides paistavad.)

Tantsis tuule käes

Suureõiene kellukas
Campanula persicifolia 'Alba'

sama tuul tantsitas aias valget kellukat

Suureõiene kellukas
Campanula persicifolia 'Alba'

 Valge kelluka istutasin monarda juurest ümber väikesele alale, kus kasvavad sinised lilled. Kellukaid on vist nelja sorti, üks, mille nime kindlalt tean, on karpaatia kellukas. Lisaks veel sinine(ei-ole laialeheline) kellukas, mis väidetavalt ei taluvat ümberistutamist. (talub küll, eelmisel suvel proovisin, vohab lausa, ju sai parema koha peale). Loodetavasti hakkab õitsema ka valge (ei-ole-laialeheline).  Ühe uustulnuka nime unustasin sootuks ja ta õied on veel pildistamata.Veel pisut salveid kahes kõrguses. Üsna hea seltskond :)  Täna särab kellukas üle aia, õied on õrnad ja armsad ning paistavad kaugele. Siinkohal tänud Krõõdale :D

Veel pisut tantsu :D

Suureõiene kellukas
Campanula persicifolia 'Alba'

ei-ole-laialehine-kelluka lehed näevad välja nii. Guugeldasin küll, aga õiget nime ei leidnud :(
Infoks veel nii palju, et kui õis murda, tuleb varre seest piima nagu riiskatel :D

Jaanilaupäev

 Küll see päikseline ilm oli hea. Ma rassisin hommikust peale aias. Eile alustasin kaldpeenra üles kaevamisega, et naaditõrjet teha. Plaan oli ka paar astet tekitada. Olin nii hoos, et ei pannud päeva tähelegi. Taimi ei saanud ka kauaks välja jätta. Hädapärane istutustöö sai tehtud, homme vaatame kuidas tundub. Kive oleks vaja. (ohkab).
Ühe astme toestasin vanade malmtorujuppide abil :D Need on nüüd otsas. Pügasin nelgipuhmaid, vihm oli õied ära nätsutanud. Nüüd on nelgipuhmas jälle rahulik sinakashall värvilaik. Varjupeenras algab kollase aeg - õitsema hakkavad kollane karikakar ja kuldvits.

Käisime õhtul Tartu lähedal liivakarjääris metsmaasikaid korjamas. Nägime rebast! Koos pojaga. Vana rebane nägi välja nagu roots, aga rebasepojal oli väga ilus valge otsaga saba.
Maasikalisi oli teisigi ja üsna hõre saak sai, aga minu suureks rõõmuks leidsin  kukekannuse. Võtsin koos juurega ja panin esialgu ligunema, sest päike oli armutu. Homme istutan maha. Tartu kandis on see esimene kord kukekannust kohata. Saaremaal on teda palju ja toonid varieeruvad nagu kellukeselgi. Kunagi tõin endale Supilinna aeda, aga kahjuks läks välja. Nüüd on siis teine katsetus.


Suurim üllatus - maasikaid otsides leidsime noorte haabade alt puravikud! Haavapuravikud. Panin taskusse ja said veidi kannatada, ei saanud pilti teha. On juhtunud, et jaanipäeval VÕIB  kukeseeni leida, aga puravikke!
See vihmakogus on siis niii suur olnud?

Ilus päev oli.

pildipostitus.Tartu BA pojengid 3

Judit Becker

Kas see on kollane pojeng?

 Otsene päikesevalgus tegi valgeõieliste pildistamise veidi keerulisemaks, white balance oli pisut paigast. 

Need pildid olid siis vaid osa õitest. Mitmed olid veel nupus ja mõni ka juba ära õitsenud. Seal on veel mida vaadata :D

Mind hakkas aga see pojengiteema huvitama :D  Pojengide õitseaeg on üsna üürike ja puhmad lähevad sügiseks niruks. kas lõikate tagasi või vajavad erisordilised erikohtlemist?  

pildipostitus.Tartu BA pojengid 2

 Mahogany

Kui ma oma pildikausta üle vaatasin, siis selgub, et  mõned on küll väga nimeta. Nii et võite parandada, täiendada ja kommenteerida.

Robert W Auten

Helen Mattews

 Paeonia lactiflora

pildipostitus.Tartu BA pojengid. Paeonia " Ludovica"

Ma peaksin vist blogisse tekitama märksõna "võõrad suled`". Eks ikka need, millega end ehtida :)
Alljärgnevad pildid on tehtud Tartu Botaanikaaias, reedel, 18.juunil, kui Tartus lõõskas nii tuul kui päike. Kõik pojengid polnud veel avanenud. Ma loodan, et see kahe viimase päeva taevavesi pole seda kogu ära vetitanud.
Mõne pojengi nimi jäi põõsa varju ja mul polnud ka piisavsalt aega ning võimalust. Aias oli palju lõpetajaid ja üks ilus pruutpaar :D ei tahtnud neid segada...

Ludovicale on pühendet eraldi postitus, sest ma tulin ta juurde kogu aeg tagasi. Võrratu roosa.

Suvi on seisund

Kaks korda aastas räägitakse Eestimaal ilmast eriti kirgliselt, detsembris ja juunis. Ilmateadet jälgitakse nagu murdmaa suusatamist või jalgpalli MM-i finaalmängu. Valged jõulud ja sajuta jaanipäev.  Detsembris hingame sisse ja juunis välja. Siis toimub suur eestlaste rändamine, mõlemal juhul ikka tulele lähemale.  Ettevalmistused tekitavad linnades liiklusummikuid ning turule on mõistlik alles peale pühi minna. (mis mõttes maksab valge liilia 120 krooni?).  Taevale tänu, meil ei ole veel jaanipäeva kampaania jõulumõõtu võtnud, jaanipäevamuusikat, kui sellist ei mängita iga nurga peal :D

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada .

Selle aasta aia jaanipäeva lubadus on täidetud - söödav kuslapuu, mille tõin Tartu Puukoolist, kandis peotäie vilju vaatamata sellele, et alles aprillis istutatud  sai. Marjad olid mõnusad ja meenutasid pisut mustikat. Võib olla oli selles süüdi ka sidruni-mee-kohvi.  Selle põõsa suur pluss ongi tema viljade varajane aeg - enne maasikaid. Esimene aasta on igatahes paljutõotav.

Mina sain aga veidikeseks linnast välja ja sattusin mitmesse põnevasse aeda.  Eestimaal ringi liikudes paistab isegi autoaknast, kui palju ilusaid aedu meil on. Kõnelemata neist, mis on peidus nõlvade ja metsade taga. Salaaiad, kuhu lubatakse ainult sõpru ja erilised aiad, kuhu on kõik oodatud. Reedel käisin Tartu Botaanikaaias pojenge vaatamas. Armusin Ludovicasse.  :D  (pojengidest järgmises pildipostituses lähemalt)

Ilmad on olnud ülepäeva suvised, vahel isegi mitu järjest. Põlvamaal õitsesid kellukad, punane ristik, ööviiul, karikakrad. Valget karikakart olen oma aeda toonud just kraaviperve pealt. Tavaline paneb paremini vastu kui suureõieline sugulane ning ilmselt maitseb tigudele vähem. Suureõieline karikakar on tõeline teomagnet nagu kevadel kitsekakar. Tavaline külvab end igale poole, aga suuremat kahju sellest ei sünni, korjan nad kokku ja panen püsikute vahele jäänud tühikutesse. Valge värv aias tekitab teadupoolest kauguse illusiooni.
Kollane karikakar aga on rõõmsaks värvilaiguks vereva kukeharja, tagasilõigatud kurekella ja hosta rohelise sees. Suure õunapuu alla varjupeenrasse ongi rohkem metsikum kooslus planeeritud. Lisaks punele aedsalvei, kurekell, rebasesaba ja täpiline metsvits, kurereha ja kopsurohud, pehme kortsleht. See on alles esimene suvi sellise kooslusega, vaatan, kuidas sobib neile ja mulle.

Sellist kellukest tahaksin ka, aga pole proovinud, kas kasvaks. Vahel viskab heledamaid toone, peaaegu albiino :D

Ega siis jaaniga aiatöö otsa saa, aga suvi on seisund :D   Püüan seda ikka alal hoida, kui aias vihmaga tigusid korjan :D Ilusat jaani teilegi!

aia murelapsed

Tänane päev järgis üheselt ilmateadet, hakkaski pärastlõunast sadama. Alguses vaid tibutades, nüüd saab juba aknaid ka lahti hoida- väljas sajab nii, et sääsed ei lenda. :D  Uus vihmavorm :D

Mina olen aga nagu kuri hiiglane Wilde muinasjutust. (ohkab südamest) . Tegijal ikka juhtub :(  Naabrilapsed mängisid palli ja kukekannuste põõsad said kõvasti kannatada. Kaks värvi, mis sügisel juurde toodud sai, jäävad nägemata. Irooniline on muidugi see, et painutasin just ploomipuu oksa, et nad saaksid päikesevalgust juurde. Kahju muidugi. Ehk kasvatavad sügiseks lisaõie? Eelmisel aastal õitses üks neist püüdlikult külmadeni välja.
Mõned on ikka maani puruks. (ohkab jälle) Jama selles, et kohe on ka siis teod jao ja ülejäänud taimed saavad ka isukalt näritud. Tigude pärast korjan äraõitsenud õisi nii tihti kui võimalik ja jälgin, et kusagil ei tekiks neile mõnusat söögikohta. (moonid, kitsekakar, kukehari)

Aga mitte sellest ei tahtnud kirjutada. Aia murelapsed on mõned taimed, millest ma kuidagi loobuda ei raatsi, aga kasvukohta ei leia ega leia. Üks neist on tähklavendel. Kasvatasin teda nn keskosas, nelkide juures, aga oli soone peal ja pool põõsast läks luhta. Eelmisel suvel saavutasid paar neist mõnusa mõõtme, aga tänavune talv väsitas lavendli ja aedsalvei ikka põhjalikult. Salveid ei lõiganud sügisel tagasi ka nagu esimesel korral, aga ikka väga niru on teine. Võib olla on kevad liiga vesine nende jaoks, nad tahaksid rohkem liivast ja kuuma?

Eelmine suvi oli siis kobarpea avastamine :D Ema aias on nad juba aastaid olnud maja välisukse kõrval hiiglaslikus mõõtmes. Tänavu on mu aias Przhesewalski kobarpea, Hambuline kobarpea Othello (millised lehed!)
ja ma kahtlustan, et minu aedvaagiks peetud on hoopis kobarpea :D Nemad on grupiviisiliselt murelapsed, eriti "Othello", mida ründavad teod nii nagu saavad. Nii pidin neile leidma koha, et oleks ruumi ja parajalt valgust ja võimalikult vähe tigude kogunemispaiku. Peaaegu õnnestus, ainult et selgub, et see hobusearetaja nimeline sattus kohale, mis on tema jaoks liiga kuiv, ta laseb regulaarselt lehed lonti ja ma pean lisavett andma. Ilmselt võtab õunapuu vee. Taim ise on täitsa tugev. Mureks see, et kui pean pikemaks kodunt lahkuma, võib ta lihtsalt ära kuivada :(

Eile käisin paigas, kuhu rajaksin oma kodu. Rulliks oma aia kokku ja laseks siis seal mäeotsas lahti. Teate küll nagu selles muinasjutus, kus ei tohtinud laegast vales kohas avada :DD
See vaade meenutas Muhediku nõlvasid. (ohkab unistavalt)

Väljas tõesti kallab. Hommik algab ilmselt tigude korjamisega.

pildipostitus.üksainus õis.

Eelmisel kevadel istutasin aia äärde hulgaliselt - neli taime on väikses aias juba hulk, liiliaid. Õisi ma tol aastal ei näinud. Tänavune aprillikuu lasi taimedel pikkamööda kasvada ja kosuda, vahepeal tundus, et ei nad kasva ega kosu ent tänaseks on puhmad tugevad ja õienuppe täis. Iga aednik teab, et õitemeri algab ühest õiest ja see esimene on väga oluline. Siin ta siis on:

Üldsegi mitte haruldane, tuttav igast aiast. Sekkub rõõmsalt minu aia värviplaani ja tõmbab tähelepanu endale. Asjatundjad oskavad mulle ehk ka  õige nime ka öelda.

Tema naabruses kasvab minu aia esimene valge pojeng. Pisut varjus, sest eelmisel kevadel tundus see hea koht olevat. Õunapuu polnud lihtsalt veel korralikult lehtinud :) Poolvari polegi paha, õied püsivad kauem.
Kes tahab näha tõelist pojengimerd, peaks Tartu Botaanikaaiast läbi astuma. Nende avamaal on imekaunis pojengikollektsioon.

Pojengipõõsad kasvasid vanaema lillepeenras ja juuni alguseks olid nende rasked õied peale vihma maadligi.
Pojengide lõhn võib igaühest putuka teha, sellele on raske vastu panna.

Üksainus õis. Neid tuleb veel, minu ja sipelgate rõõmuks. Need lilled on minu aeda jõudnud Made ja Reinu Puhja aiast. Olge te tänatud!

pildipostitus. päevaliilia

pildipostitus. juunikuu õied

Iris lactea Järvseljalt

Peale 3aastast virelemist hakkas õitsema minu lemmik (õitega)  helmikpööris. 

.

Sarvkannikesed on minuga aiast aeda käinud. Nüüd olen õppinud neid sügiseks kärpima. Kevadel tuleb kannatlik olla ja mitte torkida. Äraõitsenud õite naksamine võib olla tüütu aga ka hea võimalus aias asjatada. Kui seda teha, siis õitseb kannike kuni külmadeni välja. Mul on neid kahes toonis, heledam jäi objektiivist kõrvale :)

Heledam kannike on pisut vähem jõulisem just laienemise poolest, aga üsna konkurentsivõimeline. Laieneb, aga ei külva ennast nagu tumesinine.lõhnab samahästi. Pilt lisatud 16.juunil

kitseenelas

nimetu aediiris :D

See iiris valmistas mulle täna hommikuks suure üllatuse. Nimelt on lisaks neile kollastele toonidele sama iiris avanud uue õie, mille toonid on sügavlillad, nii nagu alumistel õielehtedel. No ei võta seda minu kaamera kuidagi :D 

Ja varsti näitab ennast eelmisel kevadel aeda toodud valge pojeng. Sorti ei tea, õied on topelt just nii nagu mu vanaema pojengidel :D