Aias kaduma läinud

Blogi lugedes jääb mulje, et ühel ilusal päeval läksin  botaanikaaeda lõunale ja sinna ma jäingi. Tegelikult olen juba mitmendat päeva vahelduvalt mullatöödel või taimejooksul. Viimane tähendab seda, et otsin uustulnukatele ja vanadele olijatele kohta. Mullatööd käivad sellega kaasas.
See, mis aiapidamise juures mulle kõige rohkem meeldib, on muutumine. Ma olen täiesti teadlik sellest, et taimi tuleks osta plaani järgi, et kõigepealt on sul koht ja siis ostad taime.Enamasti läheb teisiti. Tuled nendega koju ja hakkad plaanima. Sel ei ole just liblika tiivalöögi mõju ent siiski. Mingi suurem taim või kivi (või terrass) või värv sinu aias võib (kogu) tähelepanu endale tõmmata.

Terrass on niisiis peaaegu valmis ja see muudab aiavaadet sel moel, et olen juba mitu päeva mõelnud, kuidas täpselt. Muidu oli väike maja umbes selline, metsviinapuu kattis seda ühtlase vaibaga. Pilt (2007) on paraku rohkem karikakardele keskendunud ja sogahunnik on kuhugile varju jäänud. Selline vaade avanes kaugemalt ja lähemalt küki- või kõhulivaates.

Nagu varem kirjutet, minu osa oli mullatööd. "Enne" pildid on kahjuks teises arvutis, lisan need hiljem. Põhiline ehitustöö lasus Karola ja Maxi õlgadel.
Minul on nüüd põhjust aed üle vaadata, sest vaade on täiesti muutunud. Pakk, mis varem tundus hiiglasuur ja päris mõnus rõhuasetus, on nüüd omandanud tavalised mõõtmed. Aianurk, kus ma hoian puuoksi enne kui nad lõkkesse jõuavad, on äkki nagu lihtsalt oksahunnik. jne  Ehitamata on piirded ja ka need ootavad midagi, mis kataks ja varjaks ja oleks silmale ilus. Ühte otsa tellisid ehitusmeistrid lilled. Nii et tuleb uurida, mis seal elupuude varjus kasvaks. Maa on seal savine ja päikest paistab, aga mitte oluliselt. Teise otsa tuleb siis piire ja maapind on hukas mis hukas. Jälle savi ja kõiki metsviinapuu juuri ma kätte ei saanud ja  see on ju nagu naat. Kasvab millel iganes.

Reedel tuli (ja läks) soojalaine. Kaskedele polnud rohkem vajagi, hingasid välja ja nüüd katab neid heleroheline hiirekõrva udu. Tegin kindlaks, et lavendlid on kõik elus, välja arvatud üks, mis sai väga sügisel istutatud ja savi polnud ilmselt hea pinnas. Isegi salvei ilmutab lehemärke. Ma olin juba valmis loobuma.
Maaritsa aednikult sain mitmes värvis priimulaid ja istutasin need pojengide ette, et pojengipeenrast oleks kevadel ka rõõmu. Nõo aednikult Evelt ostsin kaks maranat ja kaks karukella, bergeenia.jt. Nüüd ma tean, et see lõosilma moodi taim, mis varakevadel kirgassiniselt õitseb, on nabaseemik.
 Kõik rubriigist-ära-seda-oma-aias-tee-taimed on elus. Erandiks on ruokala, mis on söödikute poolt ära augustatud, redist pole söödud, see on hea. Salat on endiselt sinine ja lobeeliakasvatus läks untsu. Millest on tõsiselt kahju. Päevakübarad on visad ja kevadadoonis lõpetas õitsemise, nurmenukk loob iga päevaga õisi juurde, on kõigiti priske ja paistab, et talle see kasvukoht sobib. Mõned püsikud, nagu nt kukekannused ning kurekellad on kohati juba 30 cm visanud. Kobarpead tegid esimesed lehed ja hostad pole enam kadunud.

 Pildil on siis uustulnukad. Karukellad on ilmne botaanikaaia mõju. Siiani on minu aias kasvanud üks tavaline karukell, ma pole teda eriti seganud, sest nad ei armastavat ümberistutamist. On teine kevadel üks ütlemata armas ja karvane taim, sügiseks muutub kuivetuks ja selgeks. Sellele punasele kellukale oli võimatu vastu panna. Isemoodi punane, ma ei tea, kas pildile ka jäi. Õis on väike, värvimüra ei tekita.  Loodetavasti kodunevad. Kevad ju.