Kompostikast ja veekauss

Nädalavahetuse ilm oli nagu märtsis, kord oli päikest ja siis suures koguses pilvi ja kibe tuul. Pakkisin end riietesse ja otsustasin ilma ignoreerida. Vaatan end kõrvalt ja selline tuhin on kogu aiatöö aprilliga ühele poole saada, et taimede kasvutempo juures on see pehmelt öeldes napakas. Muidugi on igasuguseid nurgataguseid keldris ja kuuris, mis vajaksid kasimist, (rääkimata tubadest, seal pole isegi nurga taha vaja vaadata, mõned asjad paistavad juba ust avades...), aga mind kisub ikka aeda.

Aias õitseb hetkel kaks! lille: sinilill ja kevadadoonis, mida ma täna roomates pildistasin:) Tavaliselt on kitsekakar juba õitsemas, aga tänavu mitte.

See on minu ametlik lindude veenõu :) Üks neist savikaussidest. Mul on mitmeid anumaid vihmavee kogumiseks, kõik nad on väga koledad. Vähemalt meeldivad need meie maja lastele. Pole paremat lapsemagnetit kui veepang, veevann, veetünn jne. Sinna saab kive sisse visata, pilpaid ujutada, kasta sõiduteed ja teha 1000 muud toredat asja.
Täna mõtlesin selle peale, et milline oleks ideaalne vihmavee nõu. Ilmselt kraaniga tünder :) Kraaniga sellepärast, et siis saaks väiksema vee kätte ja saaks ka kastekannu alla toppida. Kuigi igasugune soga vist ummistaks kraani ära. Igatahes pole ma leidnud sobivat anumat ja nii on minul koledikud ja lindudele kauss, mille kuju on vastupandamatu ja äär kõikumiskindel. Kahtlesin, et kas lindudele see koht sobib, aga täna nägin kuidas varbalane vaatas kivi otsas korra vasakule ja siis paremale - õhk puhas ja jõi ühe janutäie. Mina rõõmustasin nagu laps.

See siin pildil on minu nädala nael :) No ei ole ma kõigi nende aastate jooksul kompostikastini jõudnud. Ikka on hunnikud. Supilinna aeda ehitas meesterahvas uhke kasti, aga mõistagi jäi see aeda maha. See kastike siin on tehtud siis suvepuudest :) Kogu koorma peale oli u 19 paksemat ja kobedamat lauajuppi, mille tõstsin pidulikult kõrvale, et tarbepuu või nii. Leidsin kuurist vanadest jääkidest neli prussi ja poiss tegi kasti valmis. Oh see oli nii tore! Nii hele ja soe päikese käes. Muidugi tuleb see millegagi üle võõbata jne jne, aga selle aia esimene. Kahepoolseks ei jätkunud ei laudu ega prusse, aga vähemasti on algus tehtud. Taustaks paistab endine sogahunnik ja õuepealne väike maja, millel on nagu pildilt näha, ka (endine) keldrikorter.

Sellele pildile on jäänud ka õunapuuokste hunnik kukerpuu all ja vanad kõdunevad pakud, mis tuleb väiksemaks lõhkuda ja suve jooksul lõkkesse panna.
Lõkkease on kaevatud maa sisse ja telliskividega ääristatud, et tuli püsiks seal, kus ta koht on ja oleks liivapangega kontrollitav. See lehvikukujuline võre on ka pinnujääkidest kokku pandud, oli mõeldud ajutisena kusalpuule toeks. Teadagi, pole midagi kestvamat kui ajutised asjad. :( Kuslapuu vajaks ammu midagi toekamat. Õigupoolest on seal kahte sorti kuslapuud, üks tavaline, mis õitseb mais (tavalisel kevadel) ja kuslapuu, mis õitseb alles augustis. Ma armastan kuslapuid nende õite ilu ja lõhna pärast. Kirjandust uurides oleks muidugi põnev ka söödavat kuslapuud kasvatada.

Kaunis raudaed kuulub naabritele, mina saan seda iga kell oma aiavaatena "laenata".

Osa laupäevast kulutasin Põlvamaal, käisin Moostes ja Taevaskojas.

Tegemata jäi katteloori kast ja ei külvanud ma midagi. Viisin seemnekasti tuppa tagasi. Õhtul istusin korraks arvuti taha ja siin ma nüüd olen. Lugesin teiste aiablogisid ja mõtlesin, et kribin ka paar rida. Neid tunde võiks ööpäevas rohkem olla, eriti valget osa.