teisipäev, 27. aprill 2010

Lõunal Tartu Botaanikaaias 3


Must lumeroos Hellborus niger


Ranunculaceae Hepatica henry Henry sinilill


Symplocarpus foetidus ameerika haisuvõhk



Karukell

Karukellad näisid kui uduehmeis, nii pehmed ja nii ilusad.



pühapäev, 25. aprill 2010

Kompostikast ja veekauss

Nädalavahetuse ilm oli nagu märtsis, kord oli päikest ja siis suures koguses pilvi ja kibe tuul. Pakkisin end riietesse ja otsustasin ilma ignoreerida. Vaatan end kõrvalt ja selline tuhin on kogu aiatöö aprilliga ühele poole saada, et taimede kasvutempo juures on see pehmelt öeldes napakas. Muidugi on igasuguseid nurgataguseid keldris ja kuuris, mis vajaksid kasimist, (rääkimata tubadest, seal pole isegi nurga taha vaja vaadata, mõned asjad paistavad juba ust avades...), aga mind kisub ikka aeda.

Aias õitseb hetkel kaks! lille: sinilill ja kevadadoonis, mida ma täna roomates pildistasin:) Tavaliselt on kitsekakar juba õitsemas, aga tänavu mitte.

See on minu ametlik lindude veenõu :) Üks neist savikaussidest. Mul on mitmeid anumaid vihmavee kogumiseks, kõik nad on väga koledad. Vähemalt meeldivad need meie maja lastele. Pole paremat lapsemagnetit kui veepang, veevann, veetünn jne. Sinna saab kive sisse visata, pilpaid ujutada, kasta sõiduteed ja teha 1000 muud toredat asja.
Täna mõtlesin selle peale, et milline oleks ideaalne vihmavee nõu. Ilmselt kraaniga tünder :) Kraaniga sellepärast, et siis saaks väiksema vee kätte ja saaks ka kastekannu alla toppida. Kuigi igasugune soga vist ummistaks kraani ära. Igatahes pole ma leidnud sobivat anumat ja nii on minul koledikud ja lindudele kauss, mille kuju on vastupandamatu ja äär kõikumiskindel. Kahtlesin, et kas lindudele see koht sobib, aga täna nägin kuidas varbalane vaatas kivi otsas korra vasakule ja siis paremale - õhk puhas ja jõi ühe janutäie. Mina rõõmustasin nagu laps.

See siin pildil on minu nädala nael :) No ei ole ma kõigi nende aastate jooksul kompostikastini jõudnud. Ikka on hunnikud. Supilinna aeda ehitas meesterahvas uhke kasti, aga mõistagi jäi see aeda maha. See kastike siin on tehtud siis suvepuudest :) Kogu koorma peale oli u 19 paksemat ja kobedamat lauajuppi, mille tõstsin pidulikult kõrvale, et tarbepuu või nii. Leidsin kuurist vanadest jääkidest neli prussi ja poiss tegi kasti valmis. Oh see oli nii tore! Nii hele ja soe päikese käes. Muidugi tuleb see millegagi üle võõbata jne jne, aga selle aia esimene. Kahepoolseks ei jätkunud ei laudu ega prusse, aga vähemasti on algus tehtud. Taustaks paistab endine sogahunnik ja õuepealne väike maja, millel on nagu pildilt näha, ka (endine) keldrikorter.
Sellele pildile on jäänud ka õunapuuokste hunnik kukerpuu all ja vanad kõdunevad pakud, mis tuleb väiksemaks lõhkuda ja suve jooksul lõkkesse panna.
Lõkkease on kaevatud maa sisse ja telliskividega ääristatud, et tuli püsiks seal, kus ta koht on ja oleks liivapangega kontrollitav. See lehvikukujuline võre on ka pinnujääkidest kokku pandud, oli mõeldud ajutisena kusalpuule toeks. Teadagi, pole midagi kestvamat kui ajutised asjad. :( Kuslapuu vajaks ammu midagi toekamat. Õigupoolest on seal kahte sorti kuslapuud, üks tavaline, mis õitseb mais (tavalisel kevadel) ja kuslapuu, mis õitseb alles augustis. Ma armastan kuslapuid nende õite ilu ja lõhna pärast. Kirjandust uurides oleks muidugi põnev ka söödavat kuslapuud kasvatada.
Kaunis raudaed kuulub naabritele, mina saan seda iga kell oma aiavaatena "laenata".

Osa laupäevast kulutasin Põlvamaal, käisin Moostes ja Taevaskojas.

Tegemata jäi katteloori kast ja ei külvanud ma midagi. Viisin seemnekasti tuppa tagasi. Õhtul istusin korraks arvuti taha ja siin ma nüüd olen. Lugesin teiste aiablogisid ja mõtlesin, et kribin ka paar rida. Neid tunde võiks ööpäevas rohkem olla, eriti valget osa.

reede, 23. aprill 2010

Rohevahetus ja kassikükid

Kui kaugele on kevad Tartus jõudnud, saab juba mõned aastad määrata selle põhjal, kas Supilinna päevad mööduvad tuules või päikeses. (Endise supilinlasena tekitavad need minus teatud nostalgiat, lilled olid siis suuremad ja rohi rohelisem - teadagi.). Tänahommikune sissejuhatus oli aga pisut jahmatav, sest ilmateadet loen ma reeglina kord nädalas, Maalehest. Mingite helveste hõljumine õhus oli pehmelt öeldes ootamatu. Ma torkasin eile õhtul tillitaimed peenrasse! Panin nad siis kopsiku alla, nii palju kui mahtus. Etteruttavalt olgu öeldud, et need, kes kopsiku alla ei mahtunud, olid õhtuks endiselt rohelised :) Salatitaimed hakkavad küll kergelt sinakat jumet võtma, pean homme kattelooriga tegelema. See võib isegi huvitav olla, sest ma pole seda siiani kasutanud. Meie pere tarvitab rohelist kraami viimasel ajal sellises koguses, et mõned poeketid võiksid meile rohelise kaardi väljastada :)  Naati ei söö me kahjuks endiselt, seda oleks küll lademes võtta.

Aasta tagasi käisin Supilinnas esimesel rohevahetusel  ja see oli huvitav ja natuke kohmetu kogemus. Tõin sealt koju päevaliilia, mis õitses juba augustis! Ta pidi tegelikult alles lehti kasvatama :) Vahetajaid oli vähe, eks see oli ka esimene kord. Aprill on ka just selline kuu, et võib veel liiga vara olla. Maikuisest rohevahetusest tahaksin osa võtta, kuigi kahtlen sügavalt, kas mul midagi nii põnevat pakkuda on.

Nüüd mullatöödest. Lõpetasin täna sõelumise ja toimetasin reformi keldrisse tagasi. Homme peaks siis olema suur plaanipidamine, millega terrassialust pinda tugevdada. Ma väga ei muretse, sest sellest olen aru saanud, et naabritüdruk on väga kindlameelne naisterahvas ja temaga vaidlemine on üldjuhul tulutu. Tal on kindlasti plaanid tehtud. Mina sain aeda täiesti arvestatava koguse mulda ja kuna see on esialgu sõmer nagu liiv, siis ka igakevadise külalishäda - naabruskonna kassid. Kassid on teadupärast väga ettevaatlikud ja puhtad loomad.
Minu laialilükatud mullakiht on ideaalne koht mistahes kassi välikempsuks. Selle vastu aitab suurepäraselt üks nipp, nimelt tuleb kiusatusttekitavad alad katta mõõdukalt okstega. Väga hea kui on karusmarja- või roosioksad, abiks on ka barbarissi- või kreegioksad. Pole just väga esteetiline vaatepilt, aga vähemalt kassid hoiab kaugemal seni, kuni taimed tugevamad. Ma muidugi ei tea kas kassisõnnik võiks hoopis kasulik olla? Siiani olen küll teisti arvanud :)

Hommikune lumesadu läks meist mööda, see mis maha sadas oli rohkem kevadväetis (nagu Muhedik tabavalt oma blogis kirjutab). Saab siis näha, kuidas tänavused Supilinna päevad mööduvad. Loojang lubas nii päikest kui ka mida iganes. Eile õhtul oli imeilus pilvealune valgus, tahtsin seda pildile püüda, aga telefoni aku sai lootusetult tühjaks. Nädalavahetusel lubas  Maria läbi astuda, saame teha pilte sarjast enne ja pärast. Loodetavasti.


kolmapäev, 21. aprill 2010

Oodatud, kastetud, pestud.

Poodu majas nöörist ei räägita ja nii pole vist ka Tartus sünnis vihma üle rõõmustada, aga ma olen seda vihma oodanud. Esiteks, kui vihma sajab, siis pole öökülma karta. Teiseks, taimehakatistel on seda taevavett juba vaja. (kas just nii palju, on küsitav, et kolmapäev ja neljapäev ja....)
Kolmandaks linna oleks vaja küürida ja vihmasoe toob lõhnad. Muru läheb kasvama ja pungad paksemaks.

Teod on ärganud. See pole kaugeltki tore. Peale esimest sabinat roomasid välja. Nende vastu ei aita sinised, punased ega kollased terad. Siiani olen leidnud ainult ühe tõhusama teotakistuse, need on kuusekäbid. Kallasin nad mustsõstrapõõsa alla ja sealt invasiooni ei toimunud, ilmselt liiga terav elamus. Kuusekäbidega aeda katta pole ka just hea plaan, nii et jääb üle teine takistus, see olen ma ise. Korjan lihtviisiliselt ära ja püüan neile vähem isuäratavat elukeskkonda luua, mis on ka praktiliselt võimatu missioon, sest mulle meeldib kui aed lokkab. Bonsai-tüüpi aednik ma pole.

Enne sadu tundus, et kõik on veel väga vagur ja miski oluliselt ei kasva, aga võta näpust - kukekannused, mida sügisel tõin nii Pärnumaalt kui ka Põlvamaalt on juba pikukesed ja ma panin neile suvetoed valmis. Tagasilõigatud enelase harali okstest sai just selline toetuspunkt, mida suvel vaja läheb. Taim kasvab ja tuge ei paistagi, aga püsib tugevam. See nipp pärines ühest Maakodu püsilillepeenra loost. Nagu kirjandus väidab on selleks otsarbeks ka võrk olemas nagu igasuguseid muid imevidinaid.
Kukekannuseid on tänavu mõnusalt palju, nii kümmekond, moodustavad taimerühma ja loodetavasti annavad ka tooni. Pügasin helmikpööriseid, vanad lehed maha, botaanikaaias olid nad kenasti kõik lõigatud, sasisin siis omasid ka. Redised on veel kahelehelised, loodetavasti ei uha vihm neid paljaks. Külvasin eelmisel nädalal aia äärde lilli ja unustasin märgi panna ja nüüd on nad kadunud. Mõneks ajaks.Kui leian, annan teada.

Rubriigist: ära seda oma aias tee - istutasin aeda hõbekakra, mis talvitus töö juures aknalaual, tema potiskasvamise jõud oli lihtsalt otsas. (ma mõistan teda täielikult - kaua võib?). Siinkohal tuleb tänada kolleegi, kes teda ikka kastis ja elus hoidis :)
Lisaks istutasin peenrasse veel lavendli ja rosmariini. Vihm peseb neid praegu.

Nädalalõpus tuleb väike pinnaümberpaigutus ette võtta, sest naabritüdruk sai inspireeritud minu plaanist üks varjulisem paik luua ning otsustas terrassi ehitada. Puit on juba kohal. Minu töö on pind ette valmistada. Nii et kui aed kastetud ja linn pestud, siis palun kraanid kinni panna järgmise korrani.

Lõunal Tartu Botaanikaaias 2

Võtsime "Kohvipausist" salati ja läksime botaanikaaeda lõunatama.  Sinna on umbes seitsme minuti tee.

Eelmisel korral oli võrkiiris, sel korral krookused. Mõni sai pildistatud ka nimesildiga.







Tuleb tunnistada, et selline lõunatamine on luksus.

esmaspäev, 19. aprill 2010

Mõned ärkajad

Vanade tüügaste vahel toimub tihe trügimine. Kukehari on lill, mida teod väga armastavad. Mina olen õppinud sellest lillest lugu pidama, sest ta on priske kasvuga ja väga vastupidav. Pool suve suudab ta oma varred uhkes puhmas hoida. Sügisel peab pisut toetama. Kevadel aga koosneb ta lihtsalt nunnudest. 
See tulp nagu tantsiks punepuhma sees. Puhmas alles magab. Need väikese varrega tulbid on nii vahvad. Saadud kingituseks, laps tõi reisilt kaasa.
Kevadadoonis oli õhtuks end juba kokku pakkinud. Pildil on ta kuidagi väiksem :)


pühapäev, 18. aprill 2010

Suvepuud ja redised

Mõned päevad on lühikesed, häbematult lühikesed, nagu näiteks laupäev ja pühapäev. (See on sama kindel nagu Riiamäe tõstmine iga tööpäeva lõpus. No ei jõua rattaga ühe jutiga üles sõita). Sa võid varem ärgata, aga päev jääb ikka napiks. Enne neid lühikesi päevi oli päris toimekas nädal. Suvepuud said kuuri alla riita. Sodihunnik, mis asendas kompostikasti sai peaaegu täieliselt reformitud. Selliseks otstarbeks hoian keldris vana reformvoodi põhja, mis vajadusel läheb käiku suure sõelana. Ma ei tea, kust satuvad sellistesse hunnikutesse klaasikillud, kivid, vanad roostes naelad jms? Aias käsi lõhkuda ei tahaks, nii on lihtsam läbi voodipõhja visata. Päeva lõpus kaks tundi sellist võimlemist annab hea une ja hunniku kahanedes tekib tunne nagu oleks midagi jälle korda saanud ning maailm parem paik. Natuke maa(ilma)parandust jätsin järgmiseks nädalaks ka.

 Naabrimees harvendas õunapuid ja tegi korraliku oksahunniku, sellega on vaja midagi ette võtta. Uurisin kompostikastide hindu ja ... ka sellega on vaja midagi ette võtta. Teine naabrimees kraamis kuuri ja leidis mõned savist lilleanumad. Need olid veidi räpased, aga mõnusalt vanad. Peale küürimist sai ühest savikausist  lindude jooginõu, mahtus just  kivide juurde, ainult et ma pole kindel, kas lindudele see koht sobib. Näeme. See pisiasi oli päeva nael :)

Aiauudised. Rubriigist "ära seda oma aias tee".
Viisin õue kirjulehelise nõmmliivatee, kolm miniroosi, liiga vara tärganud suvelillede külvi, ruokala taimerea. Istutasin ümber sügisastri, laugud (nad olid vale koha peal), mõned kellukesed ja liilia (ohkab, ta lihtsalt oli koos kellukesega). Esimesed ööd katsin plastpurgiga, alates neljapäevast (lubati vihma ju) ei kata. KÕIK ON ALLES. 

Aknast vaadates nagu ei toimukski midagi. Sibullilli on mul napilt, ma olen laisk kasvatama taimi, mida tuleb regulaarselt üles võtta ja tagasi panna. See viimane võib lihtsalt meelest ära minna. Tulpidest olen kord varem kirjutanud, nad meeldivad mulle väga ja nad tärkavad minu meelest täiesti ootamatutes kohtades. Ilmselt seal, kuhu ma nad torganud olen. Helmikpööriste lehed on väga koledaks läinud, neile ilmselt ei sobi see päike ja külm. Samal ajal kui uued noored lehed tärkavad, kuivavad vanad ja taim tõuseb õhku (?). Vaja mulda lisada. Purple ja marmelade on uued värvid tekitanud, väga väikesed lehed on hoopis teist tooni. Salveid ja lavendlid on veel üsna koledikud. Kõik kellukesed ja kukekannused seevastu kasvavad mühinal nii umbes viis päevas ning kõiksugu liiliad, mis eelmisel kevadel said siia-sinna pandud, annavad otstega endast märku. See on nii tore aeg, roosa mailane valmistub pöörist tegema, sarapuu on ära õitsenud, kannikesed õitsevad heki all. Täna avastasin, et redis on üles tulnud, peenras, väikese mustika selja taga!

Ja ma leidsin ühe raamatu, kus räägitakse väga lihtsalt pookimisest ning aias kõndides tekkis kaks rumalat küsimust. Esiteks, karusmarju ilmselt ei poogita :) Teiseks, kas roosal murtud südamel on rohelised võrsed ja valgel kollakad? Kas see on tõesti nii :) Minu aias on nad esimest varakevadet :)


Nende lühikeste päevadega on veel selline asi, et õnneks pole palju vaja. Mõnel päeval piisab vanast savinõustki. Ja kasemahlast, mida sulle purgiga otse kööki tuuakse.

suvepuud * puuküttega pliidi puhul on suveilmadega oluline kiire ja valus tuli, nii saab söögi ruttu valmis ja ei teki oluliselt süsi, pliit jahtub ruttu maha. Sobivad igat sorti puhtad puidujäägid.

teisipäev, 13. aprill 2010

Minu aed ja muud loomad. Värviplaan aias vol 1.

Iga kevadega on aed minu jaoks olulisemaks muutunud. Siin ma taastun, siin lõpetan oma tööpäeva, siin lasen oma mõtetel settida ja taimed muudavad selle millekski hoopis uueks. Aias on paar pakku, mille peal saab istuda ja plaani pidada, vaadata, mis on muutunud ja mida ma tahaksin teisiti teha.

Ühes varasemas postituses, kus on juttu vaadetest, kirjutasin, et mu aiapidamine oli ja küllap on praegugi pigem plaanivaba ent miski ei tööta paremini kui üks asjalik plaan.

Kui hortensia oli mulle õpetanud, mis on aia aktsent, rõhk, siis hakkasin kõike teisiti vaatama. Sirvisin ajakirju ja Maakodust hakkas silma paar head artiklit püsilillepeenra rajamisest. Head kolleegid kinkisid raamatu värvidest aias ja ma mõtlesin, et pagana pihta, miks mul sellist lopsakat peenart pole.
(Pildil aed 2007.a.)
 
Aiapinda on mul vähe. Kujutlege nüüd tavapärast aedlinna krunti, millel asub mitmekorteriline maja, kaks garaaži, kuuririda (10), üks õuepealne maja, 6-7 autot, pesukuivatuskoht ja kompostihunnik. Maja lõunapoolses küljes on maatükk, millel kasvab kolm õunapuud, kolm ja pool ploomipuud, pisut põõsaid ja  lilleaed. Maja seinte äärde on rajatud lillepeenraid, millest loobumisele olen juba aastat kaks mõelnud. Aga iga aednik, eriti algaja, tahaks katsetada ja proovida - nii peab selle väikese pinna peale mahtuma jupike maitserohelist ja marju ja lilli ja puid ja aednik ja murulvedeleja, lapsed ja nende sõbrad ning sõbralikud naabrid. Siilid. Mõnda aega tagasi ka taksikoer Amadeus. Sõnaga - minu aed ja muud loomad.

Eelmisel aastal otsustasin, et teeks nüüd õige uue lillepeenra, s.t. pikendaks ühte ala karusmarjapõõsaste arvelt. Uueks peenraks pidi saama vana sodihunnik, millele olin siiani mulda kuhjanud ja mida kattis roomav maavits. (idee kopeeritud ühest teisest aiast, kus kompostihunnik näis õitsevat). Puselesin vanade juurikatega ja jätsin alles ploomipuu. (Küll see kandis sügisel!)


(Pildil peenar mais, 2009, hortensia on jäänud esiplaanilolevate vaarikate varju)

Lugesin usinalt aiakirjandust ja esimest korda joonistasin üldise kavandi. Värviplaani :) Valge ja sinine ja kollane, punast mõõdukalt.
Monarda (mul on punane ja lillakas sort) pidi tähistama üleminekut roosale siilikübarale. Tõstsin hortensia peenra algusse taharitta, millele ta sügisel vastas kasinate õitega. Hakkasin ääristama hostadega. Ikka hosta ja kukehari ja järgmisse ritta astilbed. Üldiselt olen ma oma aeda taimede ostmiseks suhteliselt vähe kulutanud. Esiteks on mõned minu sõbrad ja nende sõbrad aednikud. Teiseks pole lihtviisiliselt võimalik olnud palju kulutada, aga on taimi, millele on raske vastu panna. Palju taimi on pärit Pärnumaalt,  ema-isa aiast. 

Tagasi värviplaani juurde, alguses tundus, et kõik klapibki, siis aga istutasin toeks ühe püsiku ja teise ja ma ei tea miks pagana pihta oli mul vaja kollane päevakübar roosa päevakübara juurde istutada ja siis veel kolme kohta? Ilmselt päikesevalguse pärast. Õunapuualune ala, millest tuleb eraldi kirjutada, õitses kui segasummasuvila, ei mingit korda, vastupidi see oli üks uimastav värvipilv.



Sama hosta-astilbe-hosta-peenar juulis-augustis.
Aiaäärsed floksid (valge, lillakas) pole veel õies.
Peenras: Hortensia, õnnehein, astilbe,floksid, liiliad, monarda, raudrohi, kollane karikakar, hostad, kukehari, kirju münt (?), härjasilm, sinilatv, hõbepärl, kukekannuseid (3)sinistes toonides, pune, ääres pisut lobeeliat, vaheldumisi sinist ja valget. Lisaks üks kõrreline, (mis nagu paljud erilisemad taimed, on ostetud Tartu aedniku Siivi Raju käest), mis annab igale peenrale vahva õhulise ilme. Põnev kõrreline selle poolest, et paljundatakse muide imeväikeste mugulsibulatega.

Lõppkokkuvõttes jäin selle peenraga väga rahule. Tigude pärast peab sel tihedusel silma peal hoidma, aga muidu näis kooslus toimivat. Nüüd on mul aias kaks ala, millega ma olen rahul. Värviplaan oli hea kavatsus, millega läks nagu heade kavatsustega kipub minema, aga ma õppisin üht teist juurde ja kiiret ju pole, sest aed on aed on aed...

laupäev, 10. aprill 2010

Hajameelne aednik vajab taimemäärajat

Täna varahommikul tuhnisin aiaraamatutes ja visandasin plaane ja püüdsin oma väikest aeda liikide või sortide kaupa üles kirjutada. Aiapidamise esimestel aastatel ei tundunud see eriti oluline.
Selle iirise päritolu olen kahjuks unustanud. Kindel on see, et minu aeda jõudis ta kellegi lahke aedniku käest. Otsisin veebist ent tulutult. Õitseb mai lõpust juunini.Taim on vast neli suve vana, põõsas pole viimase aasta jooksul oluliselt laienenud, küll aga on iga suvega tihedam. Maapind on selles kohas savisem.
Moodustab suure tugeva puhma, mis peale õite tagasilõikamist püsib kaunina hilisügiseni. Kas keegi teab tema nime?



Augustiks on vihmad tema puhmast pisut sasinud.

teisipäev, 6. aprill 2010

Siiliraport. Pole veel nähtud.

Ei, siile ma pole veel näinud, nemad ilmuvadki hiljem välja, kui põõsad on lehes ja saab aedapidi kompostihunnikuni nahistada. (siilid ärkavad väidetavalt aprilli lõpus.) Ma lihtsalt nihelen. Seesmiselt. 

Lumi sulas ära ja aed kannatab nii palju käia, et sain talvitumised üle vaadata. Siberi mägimoon on tekitanud leherosetid, ilmselt lume all. Need on jõulised ja paksud. Praegu ongi kõige lihtsam nad ühte paika koguda, saab võtta ühe pallina, juur pole veel pikaks veninud, taim ei murdu. 

Mustikal on kolm punga, nojah, ja kolm vart ka. Nurmenukk ja kurerehad on esimesed rohelised kasvud välja ajanud. Metsa- ja niidulilled ongi tugevamad. Nendega saab võistelda vast ainult kitsekakar ja sarvkannike. Pehmeleheline kortsleht on ka esimesed kortsud roheliseks ajanud. Neid on mul kaks pesa ja nad on minu eelmise aasta uustulnukad. Ma olen ilmselt liiga palju pilte vaadanud, kus nad peenraid ääristavad. Kortslehed ja kurerehad. Peaaegu nagu roosid ja lavendlid.

Akna peal käib kõik hoopis kiiremini. Lobeeliad on ennast ilmutanud :) Plaanin neid mitte pikeerida, nagu mulle soovitati. (siinkohal tänud). Rukolaga oleks äärepealt nihu läinud - unustasin hommikul kasta ja õhtul leidsin minestanud taimed. Nüüdseks kastetud ja päästetud.
Päästmise alla käib ka impulsiivne väljaminek, nimelt ostsin kaks miniroosi, mis olid suures poes suremas, tumepunase ja roosa, lavendlitele seltsiks. Tegelikult ma roose ei kasvata ja tegelikult on vist lavendlid roosidele seltsiks, et kahjureid peletada. Võib olla mõjub see nii, et ilma lavendlita oleks neid veel rohkem?

Akna-redistel on juba väga kitsas. Esimese kevadkülvi tegin ka. Eile. Redised, lihtsalt peenrasse, sest igal kevadel jään ma sellega hiljaks ja ajastan kasvuaja kuumalainele. Siis saan ohtralt pealseid.
Vaatasin üle igat sorti kaanega suuremad plastkarbid, kasvuhoone asendamiseks, lähevad varsti käiku. Nihelemine annab tasapisi järgi ja varsti asendub see hullupööra kiire ajaga, kus ööpäevas võiks rohkem tunde olla. Viimane aeg oleks välja otsida eelmise suve aiapildid ja meelde tuletada, mida kavatsesin ümber teha ja kuidas see kõik kuu kaks hiljem välja nägi.

Pildistasin mädarõigast, minu kärsitus võrdub tema kasvujõuga, see on selgelt hoomatav.