Helde aeg :)

Helde aeg. Võtame siis kokku. Meil oli õunauputus ja metsamarju ning seeni jätkus poolde sügisesse. (kukeseent nägin veel novembris?). Meil oli udupime pikk sügis, mis oli küll masendavalt hämar, aga mitte ka lõikavalt külm. Ja siis oli meil tõeliselt pikkade lumedega talv. Ma uisutasin ja ma suusatasin ja mind võeti kaasa metsa ja jõe äärde ja metsa.

Ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi paljasääri lund visanud, aga laupäeval ma seda tegin - liibukad põlveni, jala otsas botaseräbalid ja viskasin lund ja päike paistis. Elu nagu Alpides! Rajasin kraavikesi, uuristasin rajakesi. Lastel on sellises koguses sulaveega tegelemine kindla peale keelatud. Mina, vanainime, sain lustida nii palju kui isu oli. Vahepeal istusin majaseina ääres pingil ja lugesin mõnuga vaheldumisi tagurpidi Larssonit ja Gerritseni (krimkad). Tagurpidi tähendab, et Larssoni triloogiat alustasin viimasest, 3ndast osast, esimesi lihtsalt polnud saada.

Kui ma seal istusin, jalg üle põlve, möödus minust liblikas, lendas nurga taha ja tuli siis tagasi, maandus minu jala peale. Palusin mõttes seal püsida, et ma saaksin temast telefoniga pilti teha. (mul see ülesvõtmise haigus ikka veel). Ta läks ära ja tuli veelkord tagasi. Nii et minu ametlik suvi tuleb kirju kui koeraliblikas, sest see tema nimi on.

Õhtul, teel sõbra poole, jäin äikesevihma kätte. Kõik algas ootamatult. Hele välgatus ja linnuparv tõusis kesklinna kohalt lendu ja pargis lonkinud poisid panid silla poole jooksu. Ja siis see tuli - nagu suvine hoovihm, kallas kui oavarrest. (hm, peaks suvel seda oavart lähemalt uurima). Välgutas korda viis ja see kõik oli ootamatu ja naljakas ja inimesed olid elevil.

Kas see tähendab seda, et selle kevade esimene äikesevihm on olnud ja nüüd võib murul pikutada? Kui lumi laiali lükata.

Niisugust kevadpäeva pole mul varem olnud. Nii et oh sa helde aeg :)