pühapäev
Lohistasin koju hunniku mahakantud aiaajakirju. Ja eile siis lehitsesin neid, järjest pealiskaudsemalt. Mingil hetkel toimub küllastumine. Minu aed on ikka väga väga väike, eriti kui aiablogisid vaadata ja võrrelda. Minu tants käib ümber õunapuu... Aga põhiline on see, et ta on olemas ja hoiab mul hinge sees. Sortisin vanu sii-diisid ja leidsin pilte aastast 2006? ning sain aru, miks omanik aia ilu alles eelmisel suvel märkama hakkas. Siis tekkis esimene suurem liigendus. Minu jaoks oli kõik ilus juba esimesest august peale :) Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Minu ilusaim aed jäi Supilinna. Me elasime Tähtvere ja Herne tänava vahel. Kõrgus oli paras, sest nt allpool Herne tänavat kippusid aiad ikka üleujutatud saama. Maa oli puhanud ja kõik, mis kasvama läks, võttis hiiglasliku ja lopsaka kuju. Umbrohi muidugi ka. Üks nuhtlus oli sellel aial - kassitapp. Naat oli sellega võrreldes kuki-muki. Kui järgi mõelda, on igal aial oma naat või kassitapp. Praeguses aias on selline issanda vits - kreegivõsud. Mõned väidavad, et sellised nuhtlused kasvavad meie aias seetõttu, et me vajame just midagi sellist, mida see taim pakkuda suudab.
Toona kasvatasin ma lilli veel vähe. Alustasime hernest ja mustjuurest ja maasikast. Lastel olid ka oma peenrad, kuhu siis istutati mida aga pähe tuli. Nt üks karusmari pidi endale koha saama. Teisel aastal nakatus ka abikaasa ja meil kujunes välja teatud jaotus - talle meeldisid suureõielised lilled - daalia, päevalill jms Mulle aga väikesed ja õiterohked. Ja sealt pärineb ka minu armastus siberi mägimoonide vastu. Ühel sügisel korjasin väikesed taimed ühte peenrasse, neid sai palju ja kevadel, mais, õitsesid nad korraga kollaselt ja oranzilt nagu metsik rõõmulaik.( Kes on näinud hilissuvist Saaremaa viljapõldu, mis on täis punast moonipuru, mõistab, millest ma räägin.). Sõnaga - me katsetasime - proovisime arbuusi klaaskastis kasvatada ja ruutpesitsi kartulit jne jne. Peaksin need pildid ära digiteerima.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Plaanidest. Vaatamata sellele, et kusagil kuklas tiksub, et peaksin väga tõsiselt oma kodu peale mõtlema hakkama, tuleb kevad ehk ikkagi siin aias ja vaja oleks siis soetada ehitada (?) kompostikast ja tekitada üks mõnus varjuline sein, et elu oleks vähem peopeal nii naabrite kui ka tänava poolt vaadates. Selleks on vaja seinaäärne kompostihunnik läbi vana reformvoodi põhja visata ja püstitada võrestik. Metsviinapuu katab selle ühe kuu jooksul nagu naksti. Siis paistaks lõunapäike parajasti sinna sisse. Mingi nurga peab siilidele ka nahistamiseks jätma.
Talv on siiani ilus. Ja hetkel kõik lumega kaetud. Kui kevadele mõtlen, hakkavad varbaotsad ka mõnusalt surisema. Ja nüüd hakkanlohutuseks kõiki neid vahvaid blogisid lugema, mida Muhedik ja teised aednikud üles pannud on.
Minu ilusaim aed jäi Supilinna. Me elasime Tähtvere ja Herne tänava vahel. Kõrgus oli paras, sest nt allpool Herne tänavat kippusid aiad ikka üleujutatud saama. Maa oli puhanud ja kõik, mis kasvama läks, võttis hiiglasliku ja lopsaka kuju. Umbrohi muidugi ka. Üks nuhtlus oli sellel aial - kassitapp. Naat oli sellega võrreldes kuki-muki. Kui järgi mõelda, on igal aial oma naat või kassitapp. Praeguses aias on selline issanda vits - kreegivõsud. Mõned väidavad, et sellised nuhtlused kasvavad meie aias seetõttu, et me vajame just midagi sellist, mida see taim pakkuda suudab.
Toona kasvatasin ma lilli veel vähe. Alustasime hernest ja mustjuurest ja maasikast. Lastel olid ka oma peenrad, kuhu siis istutati mida aga pähe tuli. Nt üks karusmari pidi endale koha saama. Teisel aastal nakatus ka abikaasa ja meil kujunes välja teatud jaotus - talle meeldisid suureõielised lilled - daalia, päevalill jms Mulle aga väikesed ja õiterohked. Ja sealt pärineb ka minu armastus siberi mägimoonide vastu. Ühel sügisel korjasin väikesed taimed ühte peenrasse, neid sai palju ja kevadel, mais, õitsesid nad korraga kollaselt ja oranzilt nagu metsik rõõmulaik.( Kes on näinud hilissuvist Saaremaa viljapõldu, mis on täis punast moonipuru, mõistab, millest ma räägin.). Sõnaga - me katsetasime - proovisime arbuusi klaaskastis kasvatada ja ruutpesitsi kartulit jne jne. Peaksin need pildid ära digiteerima.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Plaanidest. Vaatamata sellele, et kusagil kuklas tiksub, et peaksin väga tõsiselt oma kodu peale mõtlema hakkama, tuleb kevad ehk ikkagi siin aias ja vaja oleks siis soetada ehitada (?) kompostikast ja tekitada üks mõnus varjuline sein, et elu oleks vähem peopeal nii naabrite kui ka tänava poolt vaadates. Selleks on vaja seinaäärne kompostihunnik läbi vana reformvoodi põhja visata ja püstitada võrestik. Metsviinapuu katab selle ühe kuu jooksul nagu naksti. Siis paistaks lõunapäike parajasti sinna sisse. Mingi nurga peab siilidele ka nahistamiseks jätma.
Talv on siiani ilus. Ja hetkel kõik lumega kaetud. Kui kevadele mõtlen, hakkavad varbaotsad ka mõnusalt surisema. Ja nüüd hakkanlohutuseks kõiki neid vahvaid blogisid lugema, mida Muhedik ja teised aednikud üles pannud on.
:)
VastaKustutaEks see algus kipub pea kõigil asjaarmastajail ühtemoodi välja nägema... kuni hakkad endast ja oma kohast aias aru saama. Ja siis tekivad soovid:) ja seejärel selginevad mõtted.
Ja talv on alati ilus, sel aastal eriti. Ja annab aega mõelda ja tunda ja tahta:)