kolmapäev, 27. jaanuar 2010

oops!

Sügisel ei raatsinud ma kuidagi lahkuda mõnest suvetaimest nagu hõbepael Silver Falls . Kuna mu töökohta iseloomustab suhteliselt stabiilne keskkond,(kliima pluss valgus), siis tõin talvituma mõned taimed.
Muidugi vaevles ta pika pimeda sügise ja näeb vägagi nirakas välja, aga ta on alles :)  ja on koos minuga läbi teinud selle talve. Jaanuari teisest nädalast vupsas aga mullast välja otsake, mis kosub iga päevaga. Valge äärega tulbihakatis. Ma ei tea oma tulpide nime, sest kuni eelmise kevadeni , oo häbi, ma lihtsalt talusin neid. Nüüd aga olen ma üha enam nende haprasse olemisse kinni jäänud. Üksiku tulbi õrnus kevadel on nagu kirsside õitsemine Jaapanis.

P. S. Lugesin 2004.a. Maakodu novembrinumbrist, et hõbepaela võib võrrelda kassitapuga, ainult meie miinuskraadid hoiavad selle leviku vaos. Ja mh ütleb Jaan Mettik, et kui valgusolud ja temperatuur on sobivad, siis Dichondra talve jooksul ei kasva. Mina olen patustanud nii kastmise kui  temperatuuri osas,nii et mul on vedanud, et taim senini elus :)

pühapäev, 17. jaanuar 2010

Jäljed lumel

Vaade köögiaknast. See miski, mis seal eespool vasakul nagu ripub, on lindude söögimaja, mida pidin vahepeal paari liistuga tuunima, et varesed sisse ei mahuks. See jäljerida tähistab Uganda liikumistrajektoori. (Uganda on koer, kes elab õuepealses majas). Ja vareste jalajälgi ka. Nüüd näkitsevad nad seda, mida väikesed linnud maha poetavad. Pumbamaja, mida ma jaapanlaste moel vaatena iial ei laenaks, on härmatanud okste vahele kenasti kadunud. Lume sulamisega võiks ju pumbamaja ka ära sulada, ja raudteeäärsed garaazid ka. Ilusaim jaanuar. Leevikesi ja tutttihaste parvi pole veel linna saabunud, ju neil siis veel toitu jätkub. Kui leevikesed linna tulevad, siis läheb ilm kohe ka karmiks. Nii et aega on selle kiire asjaga. P S pildistatud on telefoniga Samsung Duos? see kahekaardiline :)

vähem kui pool aastat edasi, avaneb aknast selline vaade:


Pilt lisatud 24.mail, 2010 :D


pühapäev

Lohistasin koju hunniku mahakantud aiaajakirju. Ja eile siis lehitsesin neid, järjest pealiskaudsemalt. Mingil hetkel toimub küllastumine. Minu aed on ikka väga väga väike, eriti kui aiablogisid vaadata ja võrrelda. Minu tants käib ümber õunapuu... Aga põhiline on see, et ta on olemas ja hoiab mul hinge sees. Sortisin vanu sii-diisid ja leidsin pilte aastast 2006? ning sain aru, miks omanik aia ilu alles eelmisel suvel märkama hakkas. Siis tekkis esimene suurem liigendus. Minu jaoks oli kõik ilus juba esimesest august peale :) Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Minu ilusaim aed jäi Supilinna. Me elasime Tähtvere ja Herne tänava vahel. Kõrgus oli paras, sest nt allpool Herne tänavat kippusid aiad ikka üleujutatud saama. Maa oli puhanud ja kõik, mis kasvama läks, võttis hiiglasliku ja lopsaka kuju. Umbrohi muidugi ka. Üks nuhtlus oli sellel aial - kassitapp. Naat oli sellega võrreldes kuki-muki. Kui järgi mõelda, on igal aial oma naat või kassitapp. Praeguses aias on selline issanda vits - kreegivõsud. Mõned väidavad, et sellised nuhtlused kasvavad meie aias seetõttu, et me vajame just midagi sellist, mida see taim pakkuda suudab.

Toona kasvatasin ma lilli veel vähe. Alustasime hernest ja mustjuurest ja maasikast. Lastel olid ka oma peenrad, kuhu siis istutati mida aga pähe tuli. Nt üks karusmari pidi endale koha saama. Teisel aastal nakatus ka abikaasa ja meil kujunes välja teatud jaotus - talle meeldisid suureõielised lilled - daalia, päevalill jms Mulle aga väikesed ja õiterohked. Ja sealt pärineb ka minu armastus siberi mägimoonide vastu. Ühel sügisel korjasin väikesed taimed ühte peenrasse, neid sai palju ja kevadel, mais, õitsesid nad korraga kollaselt ja oranzilt nagu metsik rõõmulaik.( Kes on näinud hilissuvist Saaremaa viljapõldu, mis on täis punast moonipuru, mõistab, millest ma räägin.). Sõnaga - me katsetasime - proovisime arbuusi klaaskastis kasvatada ja ruutpesitsi kartulit jne jne. Peaksin need pildid ära digiteerima.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Plaanidest. Vaatamata sellele, et kusagil kuklas tiksub, et peaksin väga tõsiselt oma kodu peale mõtlema hakkama, tuleb kevad ehk ikkagi siin aias ja vaja oleks siis soetada ehitada (?) kompostikast ja tekitada üks mõnus varjuline sein, et elu oleks vähem peopeal nii naabrite kui ka tänava poolt vaadates. Selleks on vaja seinaäärne kompostihunnik läbi vana reformvoodi põhja visata ja püstitada võrestik. Metsviinapuu katab selle ühe kuu jooksul nagu naksti. Siis paistaks lõunapäike parajasti sinna sisse. Mingi nurga peab siilidele ka nahistamiseks jätma.

Talv on siiani ilus. Ja hetkel kõik lumega kaetud. Kui kevadele mõtlen, hakkavad varbaotsad ka mõnusalt surisema. Ja nüüd hakkanlohutuseks  kõiki neid vahvaid blogisid lugema, mida Muhedik ja  teised aednikud üles pannud on.