neljapäev, 17. detsember 2009

Kuivalt külm endiselt

Millalgi ringles internetis lugu lumesajust Kanadas(?), kus esimesed helbed kutsusid esile vaimustuse ja iga järgnev päev hakkas lumi kuhjuma ja meeleheide ka. Kuni asi päädis raevuka võitlusega lumesaha ja majaomaniku vahel, aga lund muudkui langes ja langes. Loodetavasti ei lähe külmaga samal moel.

kolmapäev, 16. detsember 2009

Kuivalt külm

Lund on sadanud napilt, kõik on paljas ja kuivalt külm. Normaalne Eesti talv. Kõigepealt sajab ja udutab kuu koma pool ja siis kuivalt miinus kolmteist kuni miinus kakskümmend. Naabriaias olid eile õunad puu otsas veel kollased :) Meie pool nimetati seda sorti lambaninadeks. Plaanin sealt kevadeks pookeoksa. Meie maja koridor on praktiliselt paberist või siis voodrilaudadest, mis hoiavad sooja küll, aga tuult mitte oluliselt. Nii et lubatud on ainult need tuuled, mis puhuvad põhjakaarest ja lõunakaarest. Ida- ja kirdetuul tähendab kütmist 24murd7 Tööl elavad aknalaual kirju nõges ja Ecloni kuldkakar ja hurmav hõbepael ja päris hästi saavad hakkama. Nüüd on neil jälle päikesevalgust ka. Päikesetõus on imeilus. Tegelikult on mul väike mure, nimelt seletas isa mulle miks veetorud külmuvad siis kui suurele külmale järgneb sula. Ma olen selle unustanud. See oli puhas füüsika :(

laupäev, 12. detsember 2009

Detsember. Lubadused. Lubadused

Võtan nüüd siis oma blogi ette jagan vanade piltide juurde selgitusi.
Lohutav on oma arvutis kolada ja aiakausta pilte vaadata. Suvi ja õitemeri.

Millalgi seal lapsepõlves kirjutasin ühe naljaka luuletuse:

Nüüd jääkülmal ajal
meenub rohulible lõhn.
Kuis end mullast välja ajab -
nii roheline ja nii kõhn.

Pilte uurides on sama tunne - milline ime ikkagi - kõik kasvabki.
Varsti.
Lumest  läbi.