reede, 10. august 2018

dejavu, lihtsalt mastaabid on teised. aia planeerimine. (toimetamata tekst ja mis siis)

Aia planeerimine. Kui oleks talv, siis võiks seda kuivalt teha, paberil ja plaanina, millele kantud kaablid ja postid ja ilmakaared ja teed ja majandusõu ja tarbeaed ja sauna koht ja veekogu ja olulised liikumise suunad ja suurde kirjutet, kes siin elavad ja kellele ja milleks aeda rajatakse. Tuulte suund ka, neid ei olegi veel tunda saanud.

Juhtumisi on veel suvi ja juhtumisi ka põud. Kuiva aja positiivsed küljed:


1. ma näen, kuidas lõhed savises pinnases on ainult 20-30 cm, turbas 50-60 cm;
2. kaevus saab vesi otsa ja asi pole hüdrofooris
3. ma ei jõua maad kaevata ja see sunnib mind leidlikumaks
3a kuna jaksu on vähem, siis jäävad ülearused ülepingutused ära, muidu rajan miskit ja pärast vaatan, et fuih, see ei lähe mitte ...
4.ma näen, kus on krundil niiskemad ja sestap ka külmemad kohad
5.esimesed kulutused veekogu rajamiseks on nüüdseks end ära tasunud enesetunde mõttes ja ilmselt võiks mõõta ka ellujäänud taimede hulgaga
6. ei pea end paksult riidesse panema ja plätud on ok, sest nii umbne on, et mul on suva, varbad paistevad lõunaks üles ja kingad ei mahuks jalga, eksole
7.niitmise vajadus on minimaalne
8.kasti tekitatud minitarbeaed kasvas paari nädalaga lopsakaks, sest ma kastsin
9.puudub igasugune vajadus päevitada

rohkem ei meenu praegu

Niisiis dejavu. Iluaed või aednik Ahto Ruudult laenates - rohtaed, kipub vägisi majast kaugemale jääma, ainult et seekord on see vahemaa veel suurem ja riba, mis olen jõudnud tekitada, mõjub ikka väga naljakalt nagu mõttekriips või miinus :)

Kõrghaljastus on olemas. Üksik mänd ja kasesalu siin ja kasesalu seal. Põõsarinne on veel puudu ja sestap näebki see nii veider välja.
Üldiselt mulle meeldib avarus ja vaade, mis suubub loojangusse või teate isegi kuhu vms ja ma ei tahaks seda täis istutada või ehitada.

Meil on muide veel üks vaade ja selle juurde kuulub koht hommikulauas või õigupoolest vastupidi, vaade kuulub hommikulaua koha juurde. See koht on KSJ-i koht :) ja kui keegi külla tuleb, siis me kinnitame, et ei meil ei ole kindlaid istumiskohti :P natuke ikka on ja ma olen sellega väga rahul, sest siis peremees näeb, kuis aed muutub, sest mina käin seda iga päev üle vaatamas.

See üksik mänd on meil tore ja mände võikski rohkem olla ja küllap saab ka olema, aga meil on teine üksik kõrge mänd veel. Need männid on sellepoolest eriti olulised, et nende alla on istutatud meie rodod, heitlehised ja igihaljad ja kui nad õitsevad, siis on see ka kaugele näha.

tagasi riba juurde.
riba saab nt rombiks või ristkülikuks või laineks teha kui kaevata tiigi suunas, aga see on ütlemata ropp, sest allpool on vana tarnajõe alguse savi, mille peal on turvas jne. Kasesalu poole pole mõtet laiendada, sest nende juurestik hakkab varem või hiljem riba vms tühjaks tõmbama.

pealegi oli mul see plaan, et ma püsikutega enam sellisel määral ei tegele kui Peedimäel, no nende lihtsamatega, aga kuidagi tasapisi on nad siia jõudnud ja hetkel on nad ikka väga hunnikusse istutatud.

hullem lugu on kasvueas madalamate puude põõsastega nagu nt parukapuud, lumepuu ja nutipõõsa toon ka ära, õitsema hakkab juba. Peoga elupuude tittesid, kõik mu armsad kuslapuud ja oeh. leotelu läheb pikaks.

vaadetega on muidugi nii, et kui sa neid kujundama hakkad, siis võiks neid olla ikka nii, et igast punktist on midagi, mis su pilku juhib ja maastiku välja toob. Saab muidugi kepi maasse taguda ja panna sildi, et vaata siit, aga nii need asjad ju ei käi. Muide, see riba on metsast maja poole vaadates hoopis sümpaatsem. :)


ja siis ma tahaks kõrrelistega mängida
ja siis on mullahunnikud vale koha peal
ja kuhugile tuleks panna pesunööri postid, sest ma lihtsalt ei salli neid nöörilirakaid puude vahel ja minu majapidamisse selliseid nööre ei tõmmata ja puid ei painata ja punkt.
ja pesunööriposte pannes mõelda selle peale, et kas ma ikka tahan talvel pesukausiga mäest alla lasta :)
kasvuhoone koht on paras peamurdmine - hommikupäike on oluline just varakevadel ja suvel lõuna lõõskamine. Sinna juurde on vaja veel nipet näpet ja selles mõttes on valge maja vale koha peal :) ja saunafassaadist ma ei räägigi. Juurdepääs on olulisem kui väiksema kasvuhoone puhul jne jne

aga on juba toredaid vaateid ja salakohti, mis lihtsalt on.
ja siis on meil puukuuri vaja
ja kanalisatsiooni
ja marjapõõsaid ja paar murelit ja siis seda omajuurset ploomi ja südajat aktiniidiat (juba istutasin)
ja laste randa
jms

sõnaga - aia planeerimine on ju nii lihtne, ma olen seda koolis õppinud ja puha :)

seda tuleb segada veel teadmistega taimede kohta, et mida nemad tahavad, et oleksid ilusad ja tugevad ja teeksid kõigile rõõmu.

Igatahes on see algus avardav kogemus, kuigi vahel ma sooviks, et kutsun eksperdi kohale, et see turvas siia ja see savi sinna jne ... aga eks ma räägin oma sõpradega ja küsin nõu ja ventileerin oma murekesi vahel, näpuotsaga draamat ka, et oleks ikka värvi :)

 igatahes on aiakujundajad alamakstud, see on siililegi selge.

head augustivihma kõigile!




august. hommikud, hommik, hommmmmmmdidamm...

Paar hommikut tagasi oli mitu hommikut juba augustihommikute õhuga. (hommikhommikhommmmpimmaditamdidammditamm) Midagi muutub augustis, mingi nõks. Ma ärkan üldiselt vara, mõnel hommikuil kell kuus, mõnel  kell 7, mulle meeldib hommik, kuigi enamasti kulub mul ärkvele saamiseks umbes tund poolteist, kui ma just ei pea kuhugile jõudma.
Mul on nüüd põõsalabor teise koha peal ja siin on kõik pinnad hõivatud, vaja neid päikese eest kaitsta. Õhtul potistan ja kui jään pimedusele jalgu, ei jõua kokku korjata ja ära paigutada, siis teen seda hommikul.

Ärkasin, et õhk jahedam ja et ongi august käes, kuidagi märkamatult olen end läbi nende kuumade päevade vedanud ja õhtujaheduses voolikuga kalpsanud.
Kuum ilm ei mõju ju kõigile taimedele hästi, mõned epimeediumid on tardunud ja ootavad koos minuga, millal see jama läbi saab. Olen siin taimi jaganud ja neile jahedamat kohta otsinud, poolvarjus läheb neil paremini.
Vahepeal väsis pumba nöör ära ja pump kukkus tiiki ja mina ei saanud aru, mis värk on, veejuga kustus ära ja natuke sundisin seda punpa tööle, see neelas osa nöörist alla ja ... NB! Need nöörid, mis pumpadega kaasa pannakse ei kõlba kassi saba allagi, vibra teeb nad varsti õhukeseks ja veel õhemaks ja siis ... no meitele on seda varemgi ette tulnud. Kõikse paremini töötas mererannast leitud kalameeste võrgupuntra nöör.

Siia vahele pikin mõned asjasse mittepuutuvad pildid, noh, et poleks nii üksluine lugeda ...

Tagasi hommikusse. Võtan oma kohvikruusi ja tuian krundil ringi. Järjestan tegemata töid ja vastuvõtmata otsuseid. Mis on prioriteedid. August juba! aga minu jõudlus on tänavu nadivõitu. Mingi valemiga on umbrohi end turbast ja savist läbi pressinud ja must maa hakkab roheliseks muutuma. Vaja oleks puidupudi maast ära korjata enne kui rohtu kaob, vanarauast rääkimata. Lõket teha ei saa, oksahunnik pilkab mu plaane iga kord kui ma sinna poole vaatan.

pmst kivilat pole ma veel ikka alustanud, sest et sellise töö jaoks on liiga palav, kui ilm jahtub, siis juba uued ülesanded. Liiv, mille tellisin juulis osutus liiga saviseks. Savi on nii palju, et tõmbab kohe kaane peale, ma katsetasin ühe taimega. pmst on see nagu oleks potti tsementeeritud. Uut liiva on vaja,

aga see on mõne teise päeva teema.








reede, 3. august 2018

põhjanõlv. rajad

Ma olen ilmselt rohkem kivi-  kui puuaednik :) Mulle lihtsalt meeldib kivi kasutada kus võimalik ja juhtumisi on sattunud mu käe alla krundid, kus kive tuleb maa seest, pluss kingitud kivid. Kõikvõimalikud pinnasevormid meeldivad mulle ka, neid on lihtsam voogama panna kui tasapinnalist aeda. Viimase puhul kasutaksin ilmselt jälle kivi.
Kallakutel on muidugi omad miinused ja plussid. Neid tuleb kindlustada, et vesi pinnast ära ei uhuks, neid hooldades töötavad teatud lihasegrupid suurema pinge all ja liikumise rajad tuleb ka paika panna. Tänavu suvel olen palju mõelnud selle peale, et uus aed on nõks kõrgem tase ja Peedimäe aed oli nagu eelkool või nii :)

Puit aias on ka ütlemata mõnus materjal.

Põhjanõlva üks rada on kivine ja ma pole sellega veel rahul - vaja oleks rohkem lapikumaid ja soovitavalt suuremaid astmekive. KSJ on hea testija, kui kivi tema jala all liikuma hakkab, pean üle vaatama ja uuesti kindlustama. Raja pind hakkab kivistuma juba ja kase juurikad jõuavad siia ka, nii on see äärmiselt tüütu töö ja ma muudkui lükkan seda edasi. Masskülastusi õnneks pole, saan veel viilida.

Kui ma Peedimäel alustasin, siis sai aias kasutatud poolpehkinud puutüvesid, ma oletan, et need olid vanad saared või vahtrad. Neist oli palju abi, aga hiljem vahetasin nad turbapätside vastu välja.

KSJ tõi mulle mõned tammeoksad, mis pärinesid vana tamme küljest, mis oli pehkima hakanud. Seisid meil eesõues, et ehk läheb taris :)
Taipasin nad ära koorida ja sel suvel läkski neid vaja. Mul oli nimelt kinnisidee pakurada ka ära teha, sest pakke mööda on mõnus kõndida ja neil kükitades saab paremini pildistada ka. Ma ei raatsinud nii palju head kasvukohta raisata, et taimede vahele käigurada jätta. Plaan on neile külgedelt läheneda ja hooldamisel ulatub toimetama küll.

Olen Tartu Botaanikaaias käinud niisama jalutamas ja paar retke on sihtotstarbelised - kaljuaed ja nõlvade kindlustamine. Kellel on plaanis midagi sellist ette võtta, soovitan vaatama minna. Käisimegi KSJ-ga pakkude kasutamist vaatamas.

Püstised/pildil pikali tüved saavadki u sellise nurga alla. Küsimus on selles kui palju maa sisse panna. Nõlva täisraskust nad õnneks toetama ei pea, taimestik ja kase juured jms hoiab suurema osa kinni.

Algselt oli plaan asetada iga järgmine pakk servaga eelmise peale, aga kuna läbimõõt osutus selleks liiga väikeseks - alla tulla oli ebamugav, siis loobusin ja kaevasin nad maa sisse ja püüdsin neid asetada sellise kaldevaruga, et nad vajuksid õiges suunas.

Ühe paku tegime ka veidi lühemaks, ikka selle serva pärast, et ei peaks põlvetõstejooksu tegema, aga kuna maa sisse kaevates polnud sel enam tähtsust, siis teisi saagima ei hakanud. Materjali kokkuhoiu mõttes polnud see ka otstarbekas, madalama kõrgusega ei oleks neil selle kallaku peal vajalikku mõju.

Pakke me ei immutanud, nad olid juba jõudnud eelmise vihma-aasta jooksul piisavalt hukka minna. Pealegi polnud ka midagi käepärast. Otsustasin, et kestavad nagu kestavad, eks siis näis. Tamm peaks muidugi kauem vastu pidama.

Tulemusega jäin rahule, see rada mõlkus mul juba paar kuud meeles, seni ronisin üles alla veepangede ja taimepottidega, tüütu oli. Nõlva algusesse või lõppu -oleneb millisest punktist vaadata, teeme veel ühe trepp-raja, sedapuhku laiematest pakkudest ja siin tuleb kasutada veidi segu, sest laiemad pakud on seest kohe-kohe tühjaks kõdunemas. Mõnus kõndimine saab seal olema.

Üks tülin on muidugi veel. Kruusatee ääred tuleb umbrohuvabaks teha ja kuna rohida tundub lihtsam kui trimmerdada, siis kaevasin eile veel pisut teeäärt ka. Angervaks! Täna tuleks üle käia, hämaras silm suurt ei seletanud. Eks nende praeguste ilmadega ongi nii, et eluvaim taastub u õhtul kell kaheksa ja siis ei raatsi enam tuppa minna.

Mõneks ajaks tuleb siin alal nüüd paus. KSJ-l on vaja augupuurija ära teritada, siis saame tüvesid panema hakata, kiiret sellega praegu veel pole. Kui ilm läheb normaalseks, hakkan kivilat rajama.