Lehed

kolmapäev, 30. detsember 2020

hea aasta vol 2

 Aasta kokkuvõtteid peaks ühe hingetõmbega tegema :) 



Leiud loodusest. Midagi on õhus või mullas või ilmas, sest epimeediumid, kelle õis koosneb alati neljast kroonlehest, tupplehest jne on mitmel juhul õitsenud viie kroonlehega ja seda erinevate taksonite puhul erinevatel aastatel.

aga

mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada :)

Metsa serval kasvas selline ojamõõl. Värvuselt valkjas kollakas. Jätsin ta sinna, kus ta kasvas. Järgmisel kevadel vaatan, kas leian üles.  Koht on küll meeles :) 

Iluaianduses tundub üks trend olevat ka metsalillede suurem kasutamine. Võsapargis võiks seda ehk kaaludagi. 

Teine huvitav leid oli (suur) teeleht. Mul jäi üks ajutine kasvuala, kuhu paigutasin kohta ootavad põõsad jms,  ajapuudusel rohimata ja lõpuks niitmata ka :)  Mitte et meil golfimuru oleks ;) 

Kuna ühel mu sõbral oli sellise taime ümber paigutamine ebaõnnestunud, siis ka teda ma ei liigutanud. Eks näis, kas järgmisel hooajal on midagi teisiti. 

Sõnaga - laiskus tasub ära ja seda ka igasuguste toredate isekülvide soodustamiseks. Soldanellid ja alpikannid on end külvanud, pantrilill, paradiisia ja kõik need teised toredikud. Lumeroosidel kaksan seemnekupraid vähemaks, sest neid on juba mulluseid üks pinutagune. 

Sel aastal sai ohtralt "seenekülvi"  tehtud, ma puistan järjekindlalt seenelkäigu jäägid siia-sinna lootuses, et ühel ilusal päeval ... saavad meie riisikate ja võitatikate hordid lisa. 

Sügis oli soe, sai veel novembris ja detsembriski seenel käidud, jõulujärgne lumesadu oli küll puhas talveime :)  Valgemaks läks. 

Sügisesse jäid ka 2 viimast taimetellimust, ports tundra-kanarbikke saabus õigel ajal, jõudsid kohaneda. Inglismaalt tellitud taimed rändasid paraku kuu aega ringi ja kas neist elulooma saab ... ehk ikka saab. 









teisipäev, 22. detsember 2020

hea aasta vol 1

2020 oli hea aasta. Palju väikseid rõõme ja mõned toredad seigad ja paar saavutust. Olematu talv oli huvitav kogemus, see ootamine, et nüüd kohe läheb külmaks... Oli ikka paras hämming, et talve ei tulnudki. Kerge nöök, et märtsis ja aprillis olid ööd külmemad kui jaanuaris ja veebruaris. 9.veebruaril olen pildistanud tiibeti lumeroosi, see oli küll varajane tärkamine ja ta pidaski vastu ja õitses uhkesti. Iga aastaga on õite arv suurenenud. 

Sel kevadel nautisin sibulikke, mul ei ole neid nii arvukalt varem olnud. Ikka need kõige lihtsamad ja toredamad - pärast aastatepikkust pusimist ja külvamist ja istutamist jne jne läks peotäis lumekuppe kasvama ja õitsesid veebruari algusest märtsi keskpaigani. Seemneid ma ära ei korjanud, et mul ka lõpuks tekiks veidi kevadist umbrohtu :) 

Võrkiiriseid peab palju olema, et nad mõjule pääseks ja neid õnneks närilised ei jära. Majaesine roosipeenar säras! (Ma olen mõned veel võlgu jäänud, leppisime rohevahetuse kokku, aga jäid õigel ajal maast noppimata,  uuel kevadel saavad kaugest kandist ka oma sibuliku kätte!)

Sügisel tippisin suure kivila ääred ka võrkiirise sibulaid täis. Kevadel saab neid näha. Kogus? Palju :) 

Krookused õitsesid põõsapeenra servades, palju neid järgmisel kevadel alles on jäänud pole õrna aimugi, sest seal toimus sügisel suur nahistamine ja pisikesi sibulaid olid kõik kohad täis. Ma ei hakka ponnistama, kes jääb, see jääb. Pealegi nihutasin tublisti põõsapeenra piire - see, mis kevadel oli äär, sellest sai sügiseks keskpaik :D

Lumikellukesi poetasin paar pesakonda võsapargi servale. Uskumatu, et nad nii kaugele paistavad! Ma kavatsen neid sinna veel istutada, üks lumikellukeste väli võiks ju päris ilus olla ja sekka lumeroose ja sinililli.  Selleks sai ju võsapargi alust kasitud :) 

Märtsi lõpuks oli juba täiskoormus, kasvukas läks kõik kasvama ja öiste miinuskraadide tõttu hakkas mullikile rutiin - õhtul peale, hommikul maha. See oli ühtaegu nii väsitav, kui tervendav, sest muu maailm näis puhtalt paanikas olevat ja tulla õhtul oma taimede juurde oli kosutav. Aprilli alguseks läksid esimesed epid õitsema, kasvukas lõhnas. See oleks nagu kevad kaks korda, kõigepealt kasvukas, siis õues.

Nartsisse tippisin kasvuka äärde astilbede vahele, et neil oleks oma koht kuni ma otsustan, kas rändavad mõnda suuremasse peenrasse.

Botaanilised tulbid söödi sel sügisel ära ja kuidagi veidralt alustati mulla maha kaapimisega ja pealtpoolt söömisega. Mõned jäid ehk alles, mis rooside juurde istutasin. Talv soe ja närilistel oli ilmselt ka hea aasta.


Sinililled -  neid sai nii põhjanõlvale kui võsaparki. Isekülvi tittesid oli palju, sealt võib ka toredusi kasvada, aga isegi siis, kui nad on lihtsalt sinised, ikka teevad rõõmu. Olen neid siia-sinna aednikele jaganud.

Mille poolest 2020 kevad eriti tore oli - kõik meie ülespandud linnumajad hõivati! Ma kirjutasin ühes kevadises postituses kuldnokkade kosimisest ja kuidas mu amuuri adoonise õied (2tk!) armualtarile toodi. Ohvrist oli ilmselt kasu, sest proua kolis sisse ja me saime nende laulu nautida :) 

Kammleht (Pteridophyllum racemosum) talvitus hästi ja kasvatas isegi õievarred, aga midagi läks maikuus nihu, sest õitsemine jäi toppama. Küllap hiline öökülm neid kahjustas, muud ei oska arvata, ta mul aias ka üsna vähest aega olnud. 

Epidel oli hea aasta, õitsemiseni jõudis mu lemmik - Epimedium campanulatum, kellukjas haldjatiib, kelle õied ongi just nii ümarad ja armsad nagu ma piltidelt näinud olen. Tal läks kolmas kevad, saabudes oli taim üsna väike ja see liik ei ole just kõige kiirema kasvuga. 


Mais pääsesin lõpuks puhkusele ja sain pühenduda kivila rajamisele. Plaanid olid muidugi suuremad, aga põhiasetuse sai paika. Esimene nädal kulus füüsilise vormi taastamisele, võhm oli kuidagi närvuks muutunud. Teha oli palju. 
Kahjuks jäi ära kevadine Türi Lillelaat. Õhtuti vehkisin kodukat teha, 
üsna palju aega läks, et süsteemile pihta saada, kohati oli see lausa koomiline. 
Ühe soojaga tegi KSJ põhjanõlval pakutrepi valmis, nõlva serva panime kopamehega suured kivid ja kasutasin ära ka viimased tamme servad. (Kõrged pakud seest mädanenud, aga koor tugev). Põhjanõlva kindlustamiseks on kasutatud pakkusid, turbapätse ja kive. Näidis-lahendustest puudub veel ainult painutatud ja punutud oksad :),  aga see oleks pildi juba liiga kirjuks ajanud. Kivide lahendusega harjumine võttis mul veidi aega.  Mis tegemata jäi - paekividest trepp ja elektrikapi varjamine. Mul on mõned mõtted selle viimasega seoses. 


Tekitasin korstna ümber libakännu :) Meil läheb iga tammepakk asja ette, isegi kui sellest on järel ainult mõni kiht. (pildil paremal nurgas)



Väikestest rõõmudest veel - epide seemikud õitsevad ja noorematele tekitasin eraldi kasvukoha, siin on põnevaid tulemusi oodata - igihaljaste hulgast, mõned lehtede värvumised olid põnevad.
Suureõielise haldjatiiva seemik. Meenutab veidi `Chris Norton`it.Õie läbimõõt on muljetavaldav ja leheäärte värvumine on liigile iseloomulik. Kõrguselt jääb  keskmiste hulka. Vara muidugi veel midagi öelda, peab end näitama ikka mitme hooaja vältel. 


Üks põnevamaid oma värvuse poolest on `Korin`i seemik, see tumepunane toon on imekaunis. `Bicolor Giant`külvas end ka, aga need seemikud on alles nii noored, et vaja kannatlikult oodata. Sügisene tore töö ongi seemikute grilltikkudega märgistamine. Õues talvituvad hästi, potis ju ka, aga potitaimedega tuleb varakevadel jännata - kaitsa miinuskraadide, ligunemise eest jne, sellest olen loobunud. 

Kasutaimedest. Tomatid istutasin kasvukasse aprilli alguses. 2019 kevad näitas, et lähevad küll külmast lillaks, aga taimed on vastupidavamad ja tugevamad kui need, keda soojade saabudes kasvuhoonesse istutada. Tomati saak oli tänavu väga hea, sama ka paprika puhul. Kuumaasikad andsid kõvasti saaki ja tegid rõõmu meile ja lastelastele. Retk kuumaasikate juurde oli klassika :) (lähme vaatame, mida maasikad teevad). Vaarikad hilinesid saagiga, kuigi nad on mul päikeselises kasvukohas. Isegi viinamari üllatas paari kobraga, taimed veel noored.
kasvama läksid ka hilissügisel potti pistetud viinamarja pistoksad. Ma ei saagi aru, miks nendega nii palju janditakse ja külmas hoitakse ja kevadel siis alles pannakse. Isa on viinamarju kogu aeg niimoodi paljundanud ja edukalt, aga see on muidugi juba uus teema.

Kaks poogitud pirnipuud said oma lõpliku kasvukoha ja puid istutasin ka võsaparki, nt papa Enno käest saadud pärna ja hiljem veel kaks pärna, kellest ühte nimetan ma Muhu pärnaks :) Jaapani juudapuulehik ja üks hariliku sireli sort. Hõlmikpuu kasvab hästi, kahe aastaga on 20 cm juurde kasvatanud. Puhas rõõm!

Kuusehekil oli hea aasta ja muud kuused viskasid tänavu kõvasti latva. `Rydal`kasvatas suve jooksul muljetavaldavad juurdekasvud. 
Pildil veel kevadine olek. 

...




ja siis meie rodod!




... järgneb












 











esmaspäev, 2. november 2020

vembrisse

Oktoober 17. laupäev oli jahe ent päikeseline. Kitsed nosivad juba mitmendat nädalat kurerehade lehti, esmajärjekorras tumedalehelised, siis juba heledamad ja lõpuks Geranium renardii lehed. Aed-mõõl sobib neile ka, nad otsiks nagu karvasemat ja karedamat kraami. Taevale tänu, epide lehti nad pole õppinud sööma :) võõras värk. Hakkasin elupuu vormidele võrku ümber panema, need on järgmine valik, kui rohttaimed külmaga ära vajuvad.

Kaskede lehed hakkavad hõrenema ja võsa-park hakkab läbi paistma, natuke nukraks teeb, et valge aeg nii jõudsalt kahaneb. Kasuaias saab veel vaarikaid ja kuumaasikaid. Nädalavahetusel küürisin kasvuka puhtaks. Eile tuli esimene lörts. 


Nüüd on turbapeenra värvide aeg, kuigi jah, roosid õitsevad endiselt uhkesti. `Pink Blanket`on avanud teise kihi õisi. Kännasmustikad on uhke sügisvärviga.




Maha on  panemata selle hooaja uued sibulikud. Ostsin juurde võrkiiriseid ja lisaks ka botaanilisi tulpe.  Plaan  oli sibulikega sel nädalavahetusel tegeleda, aga ei jõudnud, tuleb nädala sees ära tippida.

Puud on veel lehes, isegi lepad. Sel aastal ma linnast lehti ei too, vaatan oma krundil ringi. Metsa-augud on veel veevabad, sealt saab head kraami ja põhjanõlva tarbeks on mul üks hea koht lehtede varumiseks. Mänd on ohtralt okkaid poetanud ja nii jagus kivila servas kasvavate epide multšimiseks üks pangetäis. Eks ole näha, kuidas sügis tuleb, paar nädalavahetust on ehk püsikülmadeni aega, võib-olla ka rohkem.  



1.november
... 
Mõtlesin täna sellele, kuidas mu hooaeg on aastatega aina pikemaks veninud. Üks põhjus on muidugi soojad sügised. Tänavu räägitakse, et olevat eriliselt soe, aga viimased kolm sügist ongi üsna leebed olnud. September oli pikalt soe ja oktoobris vaid üks kerge naks külma. Tuult on vähe olnud ja sadanud ka mõõdukalt, vähemasti meie tiigi veetase pole oluliselt tõusnud ja metsa-augud kannatavad isegi peale minna.

Kraamisin taimeplatsi musta kile üles ja tuulutasin kevadeks katteloore. Kogusin kokku lepalehed ja muu kraami, millest mulda saab. Tavaliselt jõuavad lepalehed novembriks "haihtuda", sedapuhku sain jaole. 
Puistasin osa põhjanõlvale ja osa läks lehekomposti tegemiseks.  Võrgukomposter on aeglane viis lehekomposti tarbeks. Kihid on tublisti kokku vajunud, iroonilisel kombel on kompostri kõrval olev lehehunnik jõudnud mullaks saada :) 

Kaselehti pole jõudnud veel kokku kraapida, sest need püsisid pikalt puus ja siis jälle polnud mul selleks aega. Üks osa segunes männiokastega ja tulemuseks oli huvitav multsisegu.

Mul on ikka veel istutamata üks Hamamelis x intermedia 'Arnold Promise', sest üks kasvab põhjanõlval ja ' Orange Beauty' suures kivilas ja üks sort on suurte puude vahel, see peaks 'Diane' olema. Sõnaga, tegemist on dubletiga :) ja ma pole talle kohta veel leidnud. Mõlgutasin loobumise mõtteid, nüüd siis värvus ta nii et raske mööda minna :) 
See, et lehtede sügisvärvus oleneb mitmest põhjusest, pole mulle uudis ent nii ilusat ranti pole ammu kohanud :) Puhtalt uudishimust tuleb talle koht leida, et näha, kas ta kordab tulemust mõnel teisel soojal sügisel.

Värd-nõiapuu kasvab ju aeglaselt, aga ega ta igavesti nii väikeseks ja aeglaseks jää, sestap tuleb loobuda sellest mõttest, et istutaks kuhugile akna alla :D  Põõsapeenrasse ka ei taha panna, see on juba parajas suuruses, eks ma pean seda ka meeles pidama, et siin aias tegutseb üks aednik ning pole mõtet ennast üle koormata, siis pole enam tore. 

Käisime KSJ-ga Hiiumaal ja võtsime aega olemiseks. Mina jõudsin rohkem metsa ja mere äärde. KSJ-l oli lestadega toimetamist (mulle kala puhastamist ei usaldata, jee!) Mina kõndisin metsast mereni ja tagasi.




Vihm oli hõre, tuul pihustas viimasegi. Enne mind oli rannas rebane käinud ja koer jälgi teinud. Adru oleks saanud kotti ajada või minu seenepange, aga lonkisin niisama, see oli nii mõnus. Pildistamiseks pilves, aga siis tuli päike ka korraks välja ja vikerkaar. Pöörasin metsa tagasi.



Ega seal eksimise võimalust polegi. Ühel pool meri, teisel pool tee. Liikusin tee poole ja avastasin, et aed ees. Saartel ja rannikul tähendab aed enamasti seda, et kusagil on veised või lambad või hobused või ...
Kujutlesin korraks filmi "Siin me oleme", kus prowwa  karjus appi, appi ... Ma olen kohtunud korra ühe uudishimuliku karjaga, see oli huvitav kogemus pehmelt öeldes :) ja andis meie paadimatkale vürtsi juurde :)  

Hakkasin aiast kaugemale liikuma ja tagasi sinna, kust ma tulin. Keegi oli metsa veidi nihutanud, aga õnneks mitte väga ) Jõudsin väikesele lagendikule, mis oli lehterkukeseeni otsast otsani täis. Korjasin pange täis ja liikusin edasi ja leidsin raja jälle üles. 

Männimets on eriline, nii palju valgust ja selgust! Sõin mustikaid ja pohli ja leidsin ühe koha, kus kukemari mustas. Ma pole sellist marjade rohkust ammu kohanud, mandril teevad korilased juba pooleks septembriks puhta töö. Malvastes oli mere poole liikudes lehtpuid ja madalamat maad ja põdrakärbseid.

Teisel päeval käisime minu tungival nõudmisel Ristnas. Siin oli lihtne, nagu metsa varjust välja astusime, saime kohe märjaks. Esmalt esikülg, pärast selg :D tuul oli lihtsalt nii tugev ja vihm jämedam, aga see puhub su eriliselt klaariks.  Korralikuks matkaks või retkeks on ikka õiget riietust vaja.  

Meie panus Hiiumaa floorasse :)  Quercus robur `Stryptemonde` Kohtume harva, aga rõõm seda suurem. Pärast dendroloogia seltsi suvepäevi, nüüd juba mitu  aastat tagasi, ostsime Tartust paar põnevat tamme. Kivitamm ( Quercus petraea) istutasime Tondilossi põllule, ´Stryptemonde` Hiiumaale KSJ vanaema talu õuele.


Läks vuhinal kasvama. Nüüd uuendasime kaitsevõrku ja mina pügasin heina maha, et hiirtel poleks pesakohta.
Hiiumaal näikse tammed puhtad olevat, nii meie tammeke ka. Sügisvärv on tal kaunis.Lõhislehine `Stryptemonde`sarnaneb `Pectinataga`, lihtsalt tema lehehõlmad on kitsamad.  



Ma loodan, et ta sirgub suureks puuks ja et ühel ilusal päeval seisab keegi tema võra all ja tunneb temast rõõmu.

Mõnusat vembrit kõigile!