September oli mõnusalt pikk. Meie kandis oli neli külma ja vähe udu, õigupoolest udu nagu polnudki. Sadas, aga vähe ja minu jaoks üsna sobival ajal. Kaks sajust laupäeva veetsin sügis- laatadel. Võhmas ja Siguldas. Läti sügislaadal olin esimest korda ja hommikupoole sadas, aga see ei seganud. Me jõudsime suhteliselt hilja, 12 paiku, selleks ajaks olid põnevamad taimed ilmselt maha müüdud, aga ma taimejahti ei planeerinudki. Mõni plaanipärane ost sai ikka sooritet ja mõni plaaniväline ka. Tõime traati, palju traati :) Tegelikult ikka võrku, mida puudele vaja kitse kaitseks ümber panna.
(Pühapäeval käisime seenel! Kõike oli ja ilm laisalt päikeseline. Lehterkukeseened olid kuivetunud, metsas laulupidu, midagi leidsime ikka.)
Istutamisega oli nii, et kui juba tundus, et nüüd on kõik, rohkem ei istuta, siis ikka on vaja. nt kõrrelised kolisin savi seest ära, et nad kevadel kopale ette ei jääks. Laiendasin õige pisut turbariba, et saaks pottides oodanud rodod maha ja mõned tutsud kanarbikku ka. jne. Hooaega ma veel lõppenuks ei loe, sest kasvukasse kolitud taimed on vaja veel üle vaadata ja sel aastal tahaks talikülvi asemel sügiskülvi teha selles mõttes, et anumad valmis jne. Mul on üksjagu põnevat kraami külvamiseks. Töid on teisigi kuniks ilm lubab ja tööl käimise kõrvalt jõuab. Alles panin sibulikud maha, mõned on veel jäänud.
Külmadest nii palju, et üks oli tõsisem, teised leebemad. Roosid võttis korraks kangeks, aga õitsevad muudkui edasi.
Parukapuude lehestiku juba kahutas ka veidi.`Young Lady` õiepungad lahti minna ei jõua ja küllap saab otsa kõik, mis neil puitunud pole, aga eks uus kevad toob uued võrsed. Augustikuu istutused on küll väga kobedad.
Natuke olen pealseid ka juba püganud, aga seda tööd palju pole, ma ei kiirusta.
Ainuroog särab! Seda kollast vaadates mõtlen juba teist sügist , et meil oleks rohkem vahtraid vaja :) Üks harilik vaher on metsas endale veidi valgust välja võidelnud.Sordid on mul sellised, mis vägevat värvipidu ei tee. Kui koduaiast välja lähed, siis tee ääres on näha kui ilus võib üks vaher olla. Tõsi küll, mul on korea vaher veel potis, tuleb maha istutada. Tiivuline kikkapuu võiks ka olla jne jne.
Niitnud olen küll,kuigi see tundub suhteliselt mõttetu töö olevat. Mustikapõõsad punetavad tiigi ääres, õhtupäikese triip on seal nii ilus... tahtsin, et nad rohkem nähtaval oleks. Põõsad on veel väikesed ja kasvavad, sindrid, aeglaselt. (nojah, ma ju kolisin neid :I). Järgmised mustikapõõsad saavad olema kohe suured. Kesse jõuab oodata.
Vesirooside viimane õitsemine jäi septembri kolmandasse nädalasse, hakkavad ka sügiseks valmistuma. Õisi maist septembrini, see on väga hea tulemus.
Pikisilmi oodatud kanalisatsiooni välitööd algasid kuu viimasel nädalal ja nüüd on mul vabad käed põhjanõlva edasi teha. Tegijad olid väga hoolikad ja viisid torud heki alt läbi nii, et aroonia juuri ei kahjustatud ja ma ei pidanud ka magnooliale häda-ümber-istutust tegema. Pinnas on siin nagu arvata oligi põhjakihtides savisem, peal pool liivasem.
Nüüd on vaja nõlva edasi kindlustada, sellist puitu, mis kohe ära ei mädaneks, napib. KSJ-i idee korstnad ja kaevud kändudesse ära peita sobib mulle. Pluss kaablikapp, mis on mulle kogu aeg närvidele käinud, seisab seal nagu ... Seda me kännu sisse ei peida, aga varbseina saab küll teha ja tobiväädi peale lasta. Lubjakividest trepp on ka plaanis, aga vaat ei tea, kas jõuame.
Alpikann muudkui õitseb ja õitseb. Pilt on tehtud 9.septembril, vahepeal on õisi ja lehti tublisti juurde tulnud. Mutt tegi otse taime kõrvalt käigu, püüdsime kinni, nüüd on natukeseks rahu majas.
Lihtsalt ei jõua pildistama, õhtul on siin juba liiga hämar.
Vana õunapuud lõigati, kevadel on siin valgusolud veidi muutunud, hommikupäikest saab rohkem olema.
Eile õhtul oli nii soe, et ei raatsinud kuidagi tuppa minna. Nokitsesin põhjanõlval kaevata, tervelt kolm meetrit saab maad juurde. Vahepeal uuendan sildimajandust ja olulistele seemikutele sai ka tikud pandud, et kevadel neid välja ei tuustiks, ma ju kärsitu. Tikud märgistuseks on seni kõige parem variant, sest igasugune kergem plastist silt tassitakse kevadel pesa vooderdusteks või - kaunistusteks minema. Kesse teab, äkki sakutatakse neid ka lihtsalt uudishimust.
Uudishimuga seoses ka tore vahejuhtum. Umbes nädal tagasi olin ma hilisõhtul ikka siinsamas tagaukse juures lillepotte ümber paigutamas. Pealamp oli valguseks. Korraga liikus midagi läbi mu valgusvihu ja kui ma pead pöörasin, et vaadata, mis selle tekitas, vaatasin kakulisele otse näkku. Väga ilus nägu oli, suured rõngad silmade ümber. Esimene mõte, et öökull, teine mõte, et kõrvukräts küll pole, pea oli sile. Suurust ei hoomanudki, igatahes polnud ta väike. Järgmisel õhtul nägi KSJ ka seda kakku lendamas, ikka samas paigas, suure kuuse juures. Ka tema ei osanud suurust öelda, lennu järgi arvas, et kaalub u 2-3kg. (väga huvitav mõõtmise viis :) ) . Igatahes olin ma vaimustet, metsani on siit kaks suurt puud, kusagil seal kaugemal on vanu kuuski ja kaski, milles võib õõnsusi küll olla. Jahipaigana väga loogiline koht, siin on juurdehitis veidi ära vajunud ja hiired voorivad sirelipõõsaste ja majanurga vahet, olen leidnud aroonia varusid ja muud nasvärki. Muidugi see võib orav ka olla.
Kanu ja muid sulelisi siin nagunii pidada ei saaks, nugis või rebane sööks nad kähku ära. Nugis mineerib ehk märgistab järjekindlalt suurt kivi tiigi ääres ja just seda poolt, kus mina tavaliselt istun. Märgistama hakkas ta suve teisest poolest, alguses arvasin, et rebane. Elu nagu metsas. Karusid näen õnneks ainult unes.
Nüüd võiks oktoober septembrine tulla, siis oleks väga hea.
Septembri viimase pühapäeval osalesime Wadi talu kivi veeretamise talgutel. Väga mõnusad talgud olid. Väga hästi ette valmistatud, mõnusa seltskonnaga ja au ning kiitus kokkadele!
Kodus arutame uusi plaane ja teeme vanu veidi ümber. Hea kui kõike kahe suvega ei jõua ära teha, ideed muudkui idanevad :P
`Troll` kolletab, sügis hakkab kivilasse jõudma.
