20.01.2020

Hamamelis x intermedia `Jelena` õitseb. Nädal tagasi olid esimesed õiealged, nüüd on juba pikemaks veninud ja pole ka midagi imestada, õues on soe. Ropult soe jaanuari kohta.

Täna otsustasin, et ok, lähtun ilmast, kui on plusskraadid, siis teeme mullatöid, kui on miinus, siis metsatöid. Kivila jaoks hetkel ressurssi pole, keskendun siis põhjanõlvale. Õnneks õitsevad siin ainult lumeroosid ja nõiapuu. Transilvaanlane ilmutas ka ühe õie, aga mitte rohkem. Sibullillede otsi on paraku kõik kohad täis. Kuhjasin mulda peale, aga sellest pole abi, kasvavad häirimatult edasi, võib-olla u nädalase nihkega.

Võsa-pargis hakkab juba looma ja sealne tegutsemine tundub nüüd juba raiskamisena. :) natuke.
Sukeldusin siis järgmisse võssa, meil neid ju jagub. Üks koht, kus tavaliselt on vesi, on hetkel veel kuiv selles mõttes, et pole üle ujutatud. Siin on lepalehtedest jmst oksarägust tummine kiht. Kavatsen selle kärusse ajada ja siis põhjanõlva savi sisse kaevata. Meil pandi ju need tünnid vms maa sisse ja seal peal punane savi. Selle osa taimestan ära, aga savi sees ju keegi kasvada ei taha, s.t. puhtas savis, teeme selle segu siis elamisväärseks.

Kasvuhoones on õnneks veel vaikus, v a muidugi sibullilled. Tuulutan 24/7, et õuega ühte temperatuuri hoida. Vaatasin Anne postitust salatite isekülvist ja mõtlesin, et kui õige külvaks redist või :)

üks pime pilt ajaloo huvides.

minu pere ja muud loomad ehk kes need konnad ära sõi ....

Meil on teadagi tiik, järv, veesilm vms ja konni on siin suiti nagu putru ja looduslikke vaenlasi paistab neil ka üksjagu olevat.

Kui nad on alles kullesed, siis käivad varesed matti võtmas.
Kui nad on juba kalpsamise eas, siis jälitavad neid küla kassid või kohalik rebane.
Kui nad on juba suuremad, siis astuvad läbi toonekured ...
Võib juhtuda, et mõni jääb õnnetul kombel niidumasina ette, kuigi ma püüan seda kõigiti ära hoida.

Lõpuks, kui neil on õnnestunud vältida vareseid, kasse, rebaseid, niidumasinaid, haigruid ja toonekurgi ja nad on end õndsalt tiigimudasse unele sättinud, ilmub välja mink ja sukeldub soojal jaanuari hommikul tiiki ja nii korda kuus või seitse ja silkab siis meite laua hunniku alla neid sööma.

See seletab nii mõndagi, nt seda jäljerida, mis tekib esimese jääkirmega täiesti võimatutesse kohtadesse, kus iga teine loom vajuks läbi (allikas ju hoiab jää hapra).

Jõime siis meie KSJ-ga hommiku kohvi, s.t. olime juba pikalt mekutanud kui ma aknast välja vaatasin ja nägin ühte vilgast, nõtket musta looma laua hunniku juures sekeldamas. 

Ma olen Pmäel kunagi valge kasukaga nirki näinud ja suvel teistes värvides, aga see loom oli üleni must ja ei mingit valget ei sabaotsa ega lõuaalust. Muidugi ma haarasin kaamera, aga väljas oli lihtsalt liiga hämar ja loom liiga kiire, et mõistlikku pilti saada. Eks ma olin ikka rabatud ka :) , ei märganud ISO-t suuremaks panna. Ma olin päris kindel, et ta kaob ära, jookseb minema vms.

Ei, see ei olnud nugis, sest nugised vast ikka ei sukeldu. ? Nii ta käiski sauna tagant siuhti tiiki ja siis konn hambus tagasi, meie vaatasime, kuidas ta tuleb ja läheb.

mingil hetkel otsustas ta allapoole minna ja pildile jäi muidugi udukogu, ta liigub ikka väga kiirelt

Natuke kassi moodi on ta selle pildi peal, aga muidu oli sellline pika kehaga ja üsna väike. Väga ägedalt sukeldus, mitte eriti pikalt, suht kohe välja ka.

Mõni päev tagasi vaatasime KSJ-ga , et järve pinnal on huvitav nähtus - igal pool oli kerge jääkiht, aga saunapooliku taga oli nagu lahvandus, jääd polnud. Hästi õhukesest jääst räägin. Ilmselt siis juba konnapüük oli käimas? Põnev, põnev.

Korraks arvasin, et see võiks olla Euroopa naarits, aga noh nad ju puha Hiiumaal ja Tallinna Loomaaias.  Meite tüüp tundus olevat üleni must. Värisege hiired!
noh ja konnad ka,
kuigi nemad ilmselt magavad ja ei saa arugi kui nad nahka pannakse.

päike! nädal 1

Ütlen KSJ-le, et lähen garaazi ruumi tegema. Tema mulle, et ah, mis sa sinna ikka lähed, mine parem metsa, sulle ju meeldib see rohkem.

Veidi napakas tunne on küll heinareha ja hanguga vehkida. Ainult sellepärast, et on jaanuar. Rehaga kokku, hanguga aunadesse.  Esimene pool võsa-pargist on puhas, peaaegu, sest ega ma nüüd nii järjekindlalt ka ei tee, ikka seal, kus tuuled vähem kiusavad.
Laupäeval sai vihmast lörts, selline ilus, laia helbega. Pikalt ei sadanudki, päike tuli välja ja milline päike ja kus siis lõi kõik särama!

Kahte asja korraga teha ei saa, tööd ja pilte. Hea pildi jaoks on aega vaja, aga ma väga ei viitsinud seda võtta. Seni, kuni ma kaamera järel käisin, jõudis päike juba käbedalt edasi liikuda.
Läksin maja poole ja tundsin, kuidas ta mul sääri soojendab :) Imestasin, et juba nii soe ongi?

Ma jõudsin ühel päeval päris servale, kus on tõeline muti- maastik, üsna rebaseuru lähedal. Võtsin labida ja lükkasin need mütakad laiali, läbimõõt 50 cm, kõrgus 40 cm.  Labidas läheb maasse kergelt, siin liivasem ka. Ma tahtsin seda teha juba eelmisel varakevadel, aga siis polnud selleks aega.
Nüüd on see rohkem meelelahutus või trenn. Nii nagu teised käivad jooksmas või kangi sikutamas, ainult et minu võhm on talvel veidi kasin.

Pühapäeva hommik oli kargem, järvel jääkihike.Õhtuks oli jälle plussis ja täiesti tuulevaikne. Ei mingeid uusaasta lubadusi, mõnus on midagi teha läheneva kevade jaoks. Pool viis on veel hämar, päev juba pikem!