2020 oli hea aasta. Palju väikseid rõõme ja mõned toredad seigad ja paar saavutust. Olematu talv oli huvitav kogemus, see ootamine, et nüüd kohe läheb külmaks... Oli ikka paras hämming, et talve ei tulnudki. Kerge nöök, et märtsis ja aprillis olid ööd külmemad kui jaanuaris ja veebruaris. 9.veebruaril olen pildistanud tiibeti lumeroosi, see oli küll varajane tärkamine ja ta pidaski vastu ja õitses uhkesti. Iga aastaga on õite arv suurenenud.
Sel kevadel nautisin sibulikke, mul ei ole neid nii arvukalt varem olnud. Ikka need kõige lihtsamad ja toredamad - pärast aastatepikkust pusimist ja külvamist ja istutamist jne jne läks peotäis lumekuppe kasvama ja õitsesid veebruari algusest märtsi keskpaigani. Seemneid ma ära ei korjanud, et mul ka lõpuks tekiks veidi kevadist umbrohtu :)
Võrkiiriseid peab palju olema, et nad mõjule pääseks ja neid õnneks närilised ei jära. Majaesine roosipeenar säras! (Ma olen mõned veel võlgu jäänud, leppisime rohevahetuse kokku, aga jäid õigel ajal maast noppimata, uuel kevadel saavad kaugest kandist ka oma sibuliku kätte!)
Sügisel tippisin suure kivila ääred ka võrkiirise sibulaid täis. Kevadel saab neid näha. Kogus? Palju :)
Krookused õitsesid põõsapeenra servades, palju neid järgmisel kevadel alles on jäänud pole õrna aimugi, sest seal toimus sügisel suur nahistamine ja pisikesi sibulaid olid kõik kohad täis. Ma ei hakka ponnistama, kes jääb, see jääb. Pealegi nihutasin tublisti põõsapeenra piire - see, mis kevadel oli äär, sellest sai sügiseks keskpaik :D
Lumikellukesi poetasin paar pesakonda võsapargi servale. Uskumatu, et nad nii kaugele paistavad! Ma kavatsen neid sinna veel istutada, üks lumikellukeste väli võiks ju päris ilus olla ja sekka lumeroose ja sinililli. Selleks sai ju võsapargi alust kasitud :)
Märtsi lõpuks oli juba täiskoormus, kasvukas läks kõik kasvama ja öiste miinuskraadide tõttu hakkas mullikile rutiin - õhtul peale, hommikul maha. See oli ühtaegu nii väsitav, kui tervendav, sest muu maailm näis puhtalt paanikas olevat ja tulla õhtul oma taimede juurde oli kosutav. Aprilli alguseks läksid esimesed epid õitsema, kasvukas lõhnas. See oleks nagu kevad kaks korda, kõigepealt kasvukas, siis õues.
Nartsisse tippisin kasvuka äärde astilbede vahele, et neil oleks oma koht kuni ma otsustan, kas rändavad mõnda suuremasse peenrasse.
Botaanilised tulbid söödi sel sügisel ära ja kuidagi veidralt alustati mulla maha kaapimisega ja pealtpoolt söömisega. Mõned jäid ehk alles, mis rooside juurde istutasin. Talv soe ja närilistel oli ilmselt ka hea aasta.
Sinililled - neid sai nii põhjanõlvale kui võsaparki. Isekülvi tittesid oli palju, sealt võib ka toredusi kasvada, aga isegi siis, kui nad on lihtsalt sinised, ikka teevad rõõmu. Olen neid siia-sinna aednikele jaganud.
Mille poolest 2020 kevad eriti tore oli - kõik meie ülespandud linnumajad hõivati! Ma kirjutasin ühes kevadises postituses kuldnokkade kosimisest ja kuidas mu amuuri adoonise õied (2tk!) armualtarile toodi. Ohvrist oli ilmselt kasu, sest proua kolis sisse ja me saime nende laulu nautida :)
Kammleht (
Pteridophyllum racemosum) talvitus hästi ja kasvatas isegi õievarred, aga midagi läks maikuus nihu, sest õitsemine jäi toppama. Küllap hiline öökülm neid kahjustas, muud ei oska arvata, ta mul aias ka üsna vähest aega olnud.
Epidel oli hea aasta, õitsemiseni jõudis mu lemmik - Epimedium campanulatum, kellukjas haldjatiib, kelle õied ongi just nii ümarad ja armsad nagu ma piltidelt näinud olen. Tal läks kolmas kevad, saabudes oli taim üsna väike ja see liik ei ole just kõige kiirema kasvuga.
Mais pääsesin lõpuks puhkusele ja sain pühenduda kivila rajamisele. Plaanid olid muidugi suuremad, aga põhiasetuse sai paika. Esimene nädal kulus füüsilise vormi taastamisele, võhm oli kuidagi närvuks muutunud. Teha oli palju.
Kahjuks jäi ära kevadine Türi Lillelaat. Õhtuti vehkisin kodukat teha,
üsna palju aega läks, et süsteemile pihta saada, kohati oli see lausa koomiline.
Ühe soojaga tegi KSJ põhjanõlval pakutrepi valmis, nõlva serva panime kopamehega suured kivid ja kasutasin ära ka viimased tamme servad. (Kõrged pakud seest mädanenud, aga koor tugev). Põhjanõlva kindlustamiseks on kasutatud pakkusid, turbapätse ja kive. Näidis-lahendustest puudub veel ainult painutatud ja punutud oksad :), aga see oleks pildi juba liiga kirjuks ajanud. Kivide lahendusega harjumine võttis mul veidi aega. Mis tegemata jäi - paekividest trepp ja elektrikapi varjamine. Mul on mõned mõtted selle viimasega seoses.
Tekitasin korstna ümber libakännu :) Meil läheb iga tammepakk asja ette, isegi kui sellest on järel ainult mõni kiht. (pildil paremal nurgas)
Väikestest rõõmudest veel - epide seemikud õitsevad ja noorematele tekitasin eraldi kasvukoha, siin on põnevaid tulemusi oodata - igihaljaste hulgast, mõned lehtede värvumised olid põnevad.
Suureõielise haldjatiiva seemik. Meenutab veidi `Chris Norton`it.Õie läbimõõt on muljetavaldav ja leheäärte värvumine on liigile iseloomulik. Kõrguselt jääb keskmiste hulka. Vara muidugi veel midagi öelda, peab end näitama ikka mitme hooaja vältel.
Üks põnevamaid oma värvuse poolest on `Korin`i seemik, see tumepunane toon on imekaunis. `Bicolor Giant`külvas end ka, aga need seemikud on alles nii noored, et vaja kannatlikult oodata. Sügisene tore töö ongi seemikute grilltikkudega märgistamine. Õues talvituvad hästi, potis ju ka, aga potitaimedega tuleb varakevadel jännata - kaitsa miinuskraadide, ligunemise eest jne, sellest olen loobunud.
Kasutaimedest. Tomatid istutasin kasvukasse aprilli alguses. 2019 kevad näitas, et lähevad küll külmast lillaks, aga taimed on vastupidavamad ja tugevamad kui need, keda soojade saabudes kasvuhoonesse istutada. Tomati saak oli tänavu väga hea, sama ka paprika puhul. Kuumaasikad andsid kõvasti saaki ja tegid rõõmu meile ja lastelastele. Retk kuumaasikate juurde oli klassika :) (lähme vaatame, mida maasikad teevad). Vaarikad hilinesid saagiga, kuigi nad on mul päikeselises kasvukohas. Isegi viinamari üllatas paari kobraga, taimed veel noored.
kasvama läksid ka hilissügisel potti pistetud viinamarja pistoksad. Ma ei saagi aru, miks nendega nii palju janditakse ja külmas hoitakse ja kevadel siis alles pannakse. Isa on viinamarju kogu aeg niimoodi paljundanud ja edukalt, aga see on muidugi juba uus teema.
Kaks poogitud pirnipuud said oma lõpliku kasvukoha ja puid istutasin ka võsaparki, nt papa Enno käest saadud pärna ja hiljem veel kaks pärna, kellest ühte nimetan ma Muhu pärnaks :) Jaapani juudapuulehik ja üks hariliku sireli sort. Hõlmikpuu kasvab hästi, kahe aastaga on 20 cm juurde kasvatanud. Puhas rõõm!
Kuusehekil oli hea aasta ja muud kuused viskasid tänavu kõvasti latva. `Rydal`kasvatas suve jooksul muljetavaldavad juurdekasvud.
Pildil veel kevadine olek.
...
ja siis meie rodod!
... järgneb
