Lehed

esmaspäev, 8. veebruar 2021

mis siin ikka uudist, lumi, kitsed, leevikesed

Pärast mullust ebatalve on päris tore jälgida nii rõõmu kui soigumist lume teemadel.  Eile hommikul läksin bussi peale ja tee ääres olid lapsed juba kelgutamas - miinus kaksteist neid ei seganud. Hea kelguilm :) Kell 8 hommikul!

Üllatus, et jõuluks tuli lumi maha. Üllatus, et jaanuaris tuli veel lund ja veel lund ja veel. Kihiti, sekka sulailma ka. Kõige külmem oli - 22C, seda öösel. 

(6.veebruari hommikul -20C, 7.veebr.hommikul juba soojem -18C) ja sel nädalal teeb veel külma. Nagu ikka kui suurem miinus möödas, tundub väike miinus nii soe, nii soe. 

Õuetaimed on lume all soojas, kasvukas on nagu on, pole katnud. Seal soojendab maa.

...

Teadagi lammutasime eelmisel aastal saunavare ja rajasime suure kivila. Lumi toob kõik lagedale - kogu selle jõugu, kes meie kandis jälgi teeb vee  ja maa peale. Meie tiik on jääs ja jäljeradu täis.

Kitsed ja rebane. Need on kitserajad  ja üks rada viib otse turbapeenrani. 

Kitsed käivad salkadena ja üksikult. Täna nägin ära selle tüübi, kellega olen katmismängu ja takistusriba mänginud. Esiteks nakitses ta mustikate kallal - panin võrgu peale. Siis siirdus ta kivilasse - siin okaspuu vorme - kelle jaoks võrku ei jätkunud, panin mustast plastist kastid peale. Siis ta siirdus edasi - kalmiate lehed pandi nahka - sättisin võrgud peale. Siis siirdus ta juba rodode suunas - sättisin õue toolid risti-rästi ette. 

Mul peaks kusagil plastist võrku olema, mille saab männi tüve ümbert panna ... 


Lumekiht kasvab ja eks ta otsib söögivaheldust - kuuski meil on igat kasvu, aga need pole ilmselt nii head.

Linde käib külmaga palju söömas. Leevikesi on kümnete kaupa, see väga ei üllata, ma kuulen neid siin suve läbi, elavad ilmselt all metsas. Sel talvel on üllatavalt isegi põldvarblasi, keda ma suvel kohanud pole. Rasvatihased, põhjatihased, sinitihased ja siis siisikesed. Täna hommikul oli musträstas tagasi. Kraadiklaas näitas -17C. Rästas käibki suurema külmaga. Puukoristajate paar.

Toidan päevalille seemnetega, need sobivad kõigile. Meil on lindude tarbeks maja, toru ja kera. Kera sobib väikestele lindudele, toru küljes käib rohkem rasvatihaseid. Igal hommikul lükkan maapinnalt uue lumekihi ära ja sinna poetan ka seemneid neile, kellele see maja värk ei sobi. Majaga on see lugu, et kõige suuremad hõivavad pinna ja teisi sisse ei lase. Varblased on ainukesed, kelle jaoks pole probleemi kambakesi sinna mahtuda.

Huvitav on ka see, et tihased ei karda eriti. Kui tulen maja täitma vms, siis nad ootavad, ei lenda ära.Sirelites on hea turvaline ilmselt. Nojah ja nad ei ole mind lendu tõusmas näinud :) 

Õhtul kell viis veel suur valge. Mõnus! 

Nädalavahetusel tegin lisakülvid. Lihtsalt hämmastav kui palju igasuguseid seemneid on kogutud. Lubasin, et teen platsi puhtaks ja edasi ainult mõõdukalt. Lubadused, lubadused.

P.S. kes iganes suure kivila alla käigud tegi, mink see pole, sest muidu oleks tal ka jäljerida ju.


kolmapäev, 30. detsember 2020

hea aasta vol 2

 Aasta kokkuvõtteid peaks ühe hingetõmbega tegema :) 



Leiud loodusest. Midagi on õhus või mullas või ilmas, sest epimeediumid, kelle õis koosneb alati neljast kroonlehest, tupplehest jne on mitmel juhul õitsenud viie kroonlehega ja seda erinevate taksonite puhul erinevatel aastatel.

aga

mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada :)

Metsa serval kasvas selline ojamõõl. Värvuselt valkjas kollakas. Jätsin ta sinna, kus ta kasvas. Järgmisel kevadel vaatan, kas leian üles.  Koht on küll meeles :) 

Iluaianduses tundub üks trend olevat ka metsalillede suurem kasutamine. Võsapargis võiks seda ehk kaaludagi. 

Teine huvitav leid oli (suur) teeleht. Mul jäi üks ajutine kasvuala, kuhu paigutasin kohta ootavad põõsad jms,  ajapuudusel rohimata ja lõpuks niitmata ka :)  Mitte et meil golfimuru oleks ;) 

Kuna ühel mu sõbral oli sellise taime ümber paigutamine ebaõnnestunud, siis ka teda ma ei liigutanud. Eks näis, kas järgmisel hooajal on midagi teisiti. 

Sõnaga - laiskus tasub ära ja seda ka igasuguste toredate isekülvide soodustamiseks. Soldanellid ja alpikannid on end külvanud, pantrilill, paradiisia ja kõik need teised toredikud. Lumeroosidel kaksan seemnekupraid vähemaks, sest neid on juba mulluseid üks pinutagune. 

Sel aastal sai ohtralt "seenekülvi"  tehtud, ma puistan järjekindlalt seenelkäigu jäägid siia-sinna lootuses, et ühel ilusal päeval ... saavad meie riisikate ja võitatikate hordid lisa. 

Sügis oli soe, sai veel novembris ja detsembriski seenel käidud, jõulujärgne lumesadu oli küll puhas talveime :)  Valgemaks läks. 

Sügisesse jäid ka 2 viimast taimetellimust, ports tundra-kanarbikke saabus õigel ajal, jõudsid kohaneda. Inglismaalt tellitud taimed rändasid paraku kuu aega ringi ja kas neist elulooma saab ... ehk ikka saab. 









teisipäev, 22. detsember 2020

hea aasta vol 1

2020 oli hea aasta. Palju väikseid rõõme ja mõned toredad seigad ja paar saavutust. Olematu talv oli huvitav kogemus, see ootamine, et nüüd kohe läheb külmaks... Oli ikka paras hämming, et talve ei tulnudki. Kerge nöök, et märtsis ja aprillis olid ööd külmemad kui jaanuaris ja veebruaris. 9.veebruaril olen pildistanud tiibeti lumeroosi, see oli küll varajane tärkamine ja ta pidaski vastu ja õitses uhkesti. Iga aastaga on õite arv suurenenud. 

Sel kevadel nautisin sibulikke, mul ei ole neid nii arvukalt varem olnud. Ikka need kõige lihtsamad ja toredamad - pärast aastatepikkust pusimist ja külvamist ja istutamist jne jne läks peotäis lumekuppe kasvama ja õitsesid veebruari algusest märtsi keskpaigani. Seemneid ma ära ei korjanud, et mul ka lõpuks tekiks veidi kevadist umbrohtu :) 

Võrkiiriseid peab palju olema, et nad mõjule pääseks ja neid õnneks närilised ei jära. Majaesine roosipeenar säras! (Ma olen mõned veel võlgu jäänud, leppisime rohevahetuse kokku, aga jäid õigel ajal maast noppimata,  uuel kevadel saavad kaugest kandist ka oma sibuliku kätte!)

Sügisel tippisin suure kivila ääred ka võrkiirise sibulaid täis. Kevadel saab neid näha. Kogus? Palju :) 

Krookused õitsesid põõsapeenra servades, palju neid järgmisel kevadel alles on jäänud pole õrna aimugi, sest seal toimus sügisel suur nahistamine ja pisikesi sibulaid olid kõik kohad täis. Ma ei hakka ponnistama, kes jääb, see jääb. Pealegi nihutasin tublisti põõsapeenra piire - see, mis kevadel oli äär, sellest sai sügiseks keskpaik :D

Lumikellukesi poetasin paar pesakonda võsapargi servale. Uskumatu, et nad nii kaugele paistavad! Ma kavatsen neid sinna veel istutada, üks lumikellukeste väli võiks ju päris ilus olla ja sekka lumeroose ja sinililli.  Selleks sai ju võsapargi alust kasitud :) 

Märtsi lõpuks oli juba täiskoormus, kasvukas läks kõik kasvama ja öiste miinuskraadide tõttu hakkas mullikile rutiin - õhtul peale, hommikul maha. See oli ühtaegu nii väsitav, kui tervendav, sest muu maailm näis puhtalt paanikas olevat ja tulla õhtul oma taimede juurde oli kosutav. Aprilli alguseks läksid esimesed epid õitsema, kasvukas lõhnas. See oleks nagu kevad kaks korda, kõigepealt kasvukas, siis õues.

Nartsisse tippisin kasvuka äärde astilbede vahele, et neil oleks oma koht kuni ma otsustan, kas rändavad mõnda suuremasse peenrasse.

Botaanilised tulbid söödi sel sügisel ära ja kuidagi veidralt alustati mulla maha kaapimisega ja pealtpoolt söömisega. Mõned jäid ehk alles, mis rooside juurde istutasin. Talv soe ja närilistel oli ilmselt ka hea aasta.


Sinililled -  neid sai nii põhjanõlvale kui võsaparki. Isekülvi tittesid oli palju, sealt võib ka toredusi kasvada, aga isegi siis, kui nad on lihtsalt sinised, ikka teevad rõõmu. Olen neid siia-sinna aednikele jaganud.

Mille poolest 2020 kevad eriti tore oli - kõik meie ülespandud linnumajad hõivati! Ma kirjutasin ühes kevadises postituses kuldnokkade kosimisest ja kuidas mu amuuri adoonise õied (2tk!) armualtarile toodi. Ohvrist oli ilmselt kasu, sest proua kolis sisse ja me saime nende laulu nautida :) 

Kammleht (Pteridophyllum racemosum) talvitus hästi ja kasvatas isegi õievarred, aga midagi läks maikuus nihu, sest õitsemine jäi toppama. Küllap hiline öökülm neid kahjustas, muud ei oska arvata, ta mul aias ka üsna vähest aega olnud. 

Epidel oli hea aasta, õitsemiseni jõudis mu lemmik - Epimedium campanulatum, kellukjas haldjatiib, kelle õied ongi just nii ümarad ja armsad nagu ma piltidelt näinud olen. Tal läks kolmas kevad, saabudes oli taim üsna väike ja see liik ei ole just kõige kiirema kasvuga. 


Mais pääsesin lõpuks puhkusele ja sain pühenduda kivila rajamisele. Plaanid olid muidugi suuremad, aga põhiasetuse sai paika. Esimene nädal kulus füüsilise vormi taastamisele, võhm oli kuidagi närvuks muutunud. Teha oli palju. 
Kahjuks jäi ära kevadine Türi Lillelaat. Õhtuti vehkisin kodukat teha, 
üsna palju aega läks, et süsteemile pihta saada, kohati oli see lausa koomiline. 
Ühe soojaga tegi KSJ põhjanõlval pakutrepi valmis, nõlva serva panime kopamehega suured kivid ja kasutasin ära ka viimased tamme servad. (Kõrged pakud seest mädanenud, aga koor tugev). Põhjanõlva kindlustamiseks on kasutatud pakkusid, turbapätse ja kive. Näidis-lahendustest puudub veel ainult painutatud ja punutud oksad :),  aga see oleks pildi juba liiga kirjuks ajanud. Kivide lahendusega harjumine võttis mul veidi aega.  Mis tegemata jäi - paekividest trepp ja elektrikapi varjamine. Mul on mõned mõtted selle viimasega seoses. 


Tekitasin korstna ümber libakännu :) Meil läheb iga tammepakk asja ette, isegi kui sellest on järel ainult mõni kiht. (pildil paremal nurgas)



Väikestest rõõmudest veel - epide seemikud õitsevad ja noorematele tekitasin eraldi kasvukoha, siin on põnevaid tulemusi oodata - igihaljaste hulgast, mõned lehtede värvumised olid põnevad.
Suureõielise haldjatiiva seemik. Meenutab veidi `Chris Norton`it.Õie läbimõõt on muljetavaldav ja leheäärte värvumine on liigile iseloomulik. Kõrguselt jääb  keskmiste hulka. Vara muidugi veel midagi öelda, peab end näitama ikka mitme hooaja vältel. 


Üks põnevamaid oma värvuse poolest on `Korin`i seemik, see tumepunane toon on imekaunis. `Bicolor Giant`külvas end ka, aga need seemikud on alles nii noored, et vaja kannatlikult oodata. Sügisene tore töö ongi seemikute grilltikkudega märgistamine. Õues talvituvad hästi, potis ju ka, aga potitaimedega tuleb varakevadel jännata - kaitsa miinuskraadide, ligunemise eest jne, sellest olen loobunud. 

Kasutaimedest. Tomatid istutasin kasvukasse aprilli alguses. 2019 kevad näitas, et lähevad küll külmast lillaks, aga taimed on vastupidavamad ja tugevamad kui need, keda soojade saabudes kasvuhoonesse istutada. Tomati saak oli tänavu väga hea, sama ka paprika puhul. Kuumaasikad andsid kõvasti saaki ja tegid rõõmu meile ja lastelastele. Retk kuumaasikate juurde oli klassika :) (lähme vaatame, mida maasikad teevad). Vaarikad hilinesid saagiga, kuigi nad on mul päikeselises kasvukohas. Isegi viinamari üllatas paari kobraga, taimed veel noored.
kasvama läksid ka hilissügisel potti pistetud viinamarja pistoksad. Ma ei saagi aru, miks nendega nii palju janditakse ja külmas hoitakse ja kevadel siis alles pannakse. Isa on viinamarju kogu aeg niimoodi paljundanud ja edukalt, aga see on muidugi juba uus teema.

Kaks poogitud pirnipuud said oma lõpliku kasvukoha ja puid istutasin ka võsaparki, nt papa Enno käest saadud pärna ja hiljem veel kaks pärna, kellest ühte nimetan ma Muhu pärnaks :) Jaapani juudapuulehik ja üks hariliku sireli sort. Hõlmikpuu kasvab hästi, kahe aastaga on 20 cm juurde kasvatanud. Puhas rõõm!

Kuusehekil oli hea aasta ja muud kuused viskasid tänavu kõvasti latva. `Rydal`kasvatas suve jooksul muljetavaldavad juurdekasvud. 
Pildil veel kevadine olek. 

...




ja siis meie rodod!




... järgneb