reede, 18. oktoober 2019

niisama juttu sügisest

Ilm on soe ja sajab. Pärast esimest öökülmade lainet septembris on oktoober ikka väga leebe olnud. Viimase nädala jooksul hakkavad seni kuivad metsa-augud veega täituma. pgn! vaatasin just, et saaksin need kuivanud pajutüükad maha saagida, aga ei nüüd juba sinna ligi ei pääse.
Mu katselapp on ilmselt eriliselt ligemärg, sest seal hoiab savikas pinnas vett. Loodan, et asja päästab ära kallak.

Vaher oli eilseks kõik lehed maha poetanud. Nädalavahetused on seni veel leebed, toimetan aias ja kui väga sajab, siis valges kuuris või kasvuhoones.

Vihm teeb õnneks pause ka. Lillesibulad said maha ja potti just nii nagu plaan oli.
Kõik puud on saanud võrgud ümber ja võrke uuendasin ka põõsaste ümber, mõned on vaja veel panna, sest jänesed ja kitsed on asunud juba mugima. Eile õhtul läksin vaatama, kas saab pealseid veel maha võtta ja avastasin, et nüüd maitsevad neile juba mõned lilled ka. nt tähtpea ja kurerehad

Kitsed-jänesed alustasid tegelikult juba varem. Ma ei märganud lihtsalt, et vaarikad on kuidagi imeliku kõrgusega ja mustsõstart on keegi püganud ning muidugi on kõik kohad sõrajälgi täis.
Viimaselt Lätis käigult sai ostetud aiavõrku ja muidugi ma võtsin rulli lahti ja viskasin siis sildi ära :(  See on jämedat tüüpi aiavõrk, mis seisab tuule käes oivaliselt püsti ja ei vaju iga riivamise peale kõveraks. Sõnaga - kvaliteedi ja hinna suhe on paigas. Lõikamine on veidi vaevalisem, aga KSJ ostis mulle lihtsalt tegusamad tangid.
Puud ja põõsad muidugi kasvavad ja siis on vaja suuremaid võrke, aga ega need vanadki kaotsi lähe, praegu on istutamist palju ja väikseks jäänud võrgud kolivad väiksemate taimede ümber.

Must kuusk `Aurea` läks tänavu nii kenasti kasvama, et ma olen selle üle väga õnnelik, tema juurepall oli kolimise ajal nii väike, et ma kartsin, et läheb välja. Lisaks eelmine hull suvi ka. Serbia kuuse sort `Pendula`jäi võrgutamata ja pgn kitsed muidugi ... Nüüd on tal ka võrk ümber ja saab ehk taastuda ja edasi kasvada. Puudest kirjutan talve poole.

Põõsapeenras on veel mõned võrguta, eks ole näha, kas seal ka söödud on. Selle poku pügasin mina ära. Päris siili moodi sai :)

Luhttarnad on väga dekoratiivsed kui ei ole just terve heinamaa neid täis. Vaatasin Tagatalu tiigikalda lahendust ja ilmselt rakendan sellest mingi osa Tondilossis ka. Mõned pokud jäid meil pärast tiigi kaevamist alles ka. Neid saab sordiga `Aurea`kombineerida, seni las siis olla siin-seal.

Eelmisel laupäeval istutasin `Drummondii`. Tuli uus osta, sest eelmine oli liiga suur, et teda kaasa kolida. Maha said ka punane tamm jms.
Mõned elupuu vormid istutasin lihtsalt potist maha, vaatan hiljem, kuhu ma nad istutan.

Põhjanõlval nikerdasin ühe turbapätsi ääre juurde, sest sealt kippus muld tallamisele alla jääma.
Sildimajandust korrigeerin ja ausalt öeldes naudin iga hetke, mis õnnestub õues veeta. Eile õhtul kahe vihma vahel oli õhk sügise haisust paks - männiokkad lõhnasid. See uduvihmane ilm tekitab minus kodu-kodutunde, küllap see on õhuniiskus, millest ma puudust tunnen, ikkagi rannikult pärit nagu ma olen. Lapsena kolasin ma sel ajal koduses männikus...


Mnjah nagu keegi tabavalt mainis, siis oktoobris on iga õis vaatamisväärsus :) Üks ullike õitseb










ja veel mõtlen, et järgmisel hooajal otsin harilikule kenarbikule koha, kus ta õitsemiseni ka jõuab, sügisvärv on tal muidugi võrratu.









esmaspäev, 14. oktoober 2019

all metsas



Vahel käin metsas, nt siis kui seeneaeg käes on või talvel või suvel või kevadel. Kaameraga käin harva, võiks rohkem, aga kui on päike, siis on muudki tegemist. Mets väga mets polegi, rohkem riba. Ees ja taga on suured puud, keskelt läheb võsa - sarapuu, toomingas jm mudru.
Radasid on just nii palju kui kitsed neid teevad.

Ma armastan neid suuri puid, neis on see rahu.




Siin võtsime pajuvõsa maha ja istutasin mustikad ning kaks kuuske, üks neist ida-kuusk.

Sel sügisel istutasime ka täht-magnoolia siia. See koht on soe ja päikesele avatud suurema osa päevast. Tõsi küll, pinnasevesi on kõrgel.
Kased luristavad vee ära.
Pihlakad ja paakspuud, üks vaher ka ja pokud.

Katseks sai siia istutet püsikud, aga need kolin kevadel ära. Las olla mõni koht ka roheline valgega. Lilledele on mujal ruumi küll.


kui siin kaskede ees seista, siis avaneb vaade minu uuele katselapile ja kaugusesse ka. Haavad on end ohtralt külinud. Vaip on maas, kevadel kergem kaevuda :)

Haavapuravike jaoks on siin veel liiga märg ja hein ka kõrge. Paar suuremat kivi on maa seest kerkinud. Talvel-varakevadel teeme siin võsatõrjet.


Siit saab metsa minna. Lapsi siia omapäi lasta ei saa, kõik kohad on auke täis ja vahel on seal vesi, vahel võib korralikult sisse vajuda.

Sellest august võtsime esimesel kevadel aia tarbeks vett, KSJ-l oli selleks mingi eri pump, ei tule nimi meelde praegu. :) Nädal tagasi siin veel vett polnud.

 Kui viskad pilgu vasemale, siis on jälle kuused-kased. Kaskede hulgas on palju kõdunejaid, ilmselt on olud liiga märjad nende jaoks. Samas uued muudkui trügivad peale.

Kui nüüd siit metsa mööda minna, siis jõuab jälle maja poole tagasi ja siin on augud rohkem näha.
See on minu selle sügise projekt - viimane prügi siit minema ja puulehed asemele. Palju, palju puulehti. KSJ tõi linnast esimesed lehekotid. Sisaldavad kerget prügi ka, aga õnneks vaid pisut, ma korjan selle puistamise käigus kokku. Kui nüüd silmi kissitades tulevikku vaadata, on siin ühel ilusal päeval priske muld ja natuke varem sõnajala mets.

 Eelmisel aastal siia ligi ei saanud, vett oli palju. Kui ma samblakihi eemaldasin, siis selle alt tuli välja veel autouksi, -istmeid, vana kilekasvuhoone karkass ja lihtsalt pudeleid ja traati ja põrandakatet ja muidugi rehve.

 Neid oksi ma niipea koristada ei plaani, siin vast prügi ka pole. Ma loodan vähemalt. 

ja siit otsast paistab nii.

See on alumine mets siis kiire kaarega.
Ülal asub kase-paju-kuuse võsa, mida ma nimetan võsapargiks, sest sinna rajame pargi. Me oleme juba algust teinud.  Vana põllu peal on puudele juba raske koht aleida, sest tuleb ju mõelda sellele, et ühel ilusal päeval on nad kordades suuremad kui praegu. nt kollane mänd või punane tamm.

teisipäev, 1. oktoober 2019

pikk, laisk september


September oli mõnusalt pikk. Meie kandis oli neli külma ja vähe udu, õigupoolest udu nagu polnudki. Sadas, aga vähe ja minu jaoks üsna sobival ajal. Kaks sajust laupäeva  veetsin sügis- laatadel. Võhmas ja Siguldas. Läti sügislaadal olin esimest korda ja hommikupoole sadas, aga  see ei seganud. Me jõudsime suhteliselt hilja, 12 paiku, selleks ajaks olid põnevamad taimed ilmselt maha müüdud, aga ma taimejahti ei planeerinudki.  Mõni plaanipärane ost sai ikka sooritet ja mõni plaaniväline ka. Tõime traati, palju traati :) Tegelikult ikka võrku, mida puudele vaja kitse kaitseks ümber panna.

(Pühapäeval käisime seenel! Kõike oli ja ilm laisalt päikeseline. Lehterkukeseened olid kuivetunud, metsas laulupidu, midagi leidsime ikka.)

Istutamisega oli nii, et kui juba tundus, et nüüd on kõik, rohkem ei istuta, siis ikka on vaja. nt kõrrelised kolisin savi seest ära, et nad kevadel kopale ette ei jääks. Laiendasin õige pisut turbariba, et saaks pottides oodanud rodod maha ja mõned tutsud kanarbikku ka.  jne. Hooaega ma veel lõppenuks ei loe, sest kasvukasse kolitud taimed on vaja veel üle vaadata ja sel aastal tahaks talikülvi asemel sügiskülvi teha selles mõttes, et anumad valmis jne. Mul on üksjagu põnevat kraami külvamiseks. Töid on teisigi kuniks ilm lubab ja tööl käimise kõrvalt jõuab. Alles panin sibulikud maha, mõned on veel jäänud.

Külmadest nii palju, et üks oli tõsisem, teised leebemad. Roosid võttis korraks kangeks, aga õitsevad muudkui edasi.


Parukapuude lehestiku juba kahutas ka veidi.`Young Lady` õiepungad lahti minna ei jõua ja küllap saab otsa kõik, mis neil puitunud pole, aga eks uus kevad toob uued võrsed. Augustikuu istutused on küll väga kobedad.

Natuke olen pealseid ka juba püganud, aga seda tööd palju pole, ma ei kiirusta.



Ainuroog särab! Seda kollast vaadates mõtlen juba  teist sügist , et meil oleks rohkem vahtraid vaja :) Üks harilik vaher on metsas endale veidi valgust välja võidelnud.Sordid on mul sellised, mis vägevat värvipidu ei tee. Kui koduaiast välja lähed, siis tee ääres on näha kui ilus võib üks vaher olla. Tõsi küll, mul on korea vaher veel potis, tuleb maha istutada. Tiivuline kikkapuu võiks ka olla jne jne.


Niitnud olen küll,kuigi see tundub suhteliselt mõttetu töö olevat. Mustikapõõsad punetavad tiigi ääres, õhtupäikese triip on seal nii ilus... tahtsin, et nad rohkem nähtaval oleks. Põõsad on veel väikesed ja kasvavad, sindrid,  aeglaselt. (nojah, ma ju kolisin neid :I). Järgmised mustikapõõsad saavad olema kohe suured. Kesse jõuab oodata.

Vesirooside viimane õitsemine jäi septembri kolmandasse nädalasse, hakkavad ka sügiseks valmistuma. Õisi maist septembrini, see on väga hea tulemus.

Pikisilmi oodatud kanalisatsiooni välitööd algasid kuu viimasel nädalal ja nüüd on mul vabad käed põhjanõlva edasi teha. Tegijad olid väga hoolikad ja viisid torud heki alt läbi nii, et aroonia juuri ei kahjustatud ja ma ei pidanud ka magnooliale häda-ümber-istutust tegema. Pinnas on siin nagu arvata oligi põhjakihtides savisem, peal pool liivasem.

Nüüd on vaja nõlva edasi kindlustada, sellist puitu, mis kohe ära ei mädaneks, napib. KSJ-i idee korstnad ja kaevud kändudesse ära peita sobib mulle. Pluss kaablikapp, mis on mulle kogu aeg närvidele käinud, seisab seal nagu ... Seda me kännu sisse ei peida, aga varbseina saab küll teha ja tobiväädi peale lasta. Lubjakividest trepp on ka plaanis, aga vaat ei tea, kas jõuame.

Alpikann muudkui õitseb ja õitseb. Pilt on tehtud 9.septembril, vahepeal on õisi ja lehti tublisti juurde tulnud. Mutt tegi otse taime kõrvalt käigu, püüdsime kinni, nüüd on natukeseks rahu majas.
Lihtsalt ei jõua pildistama, õhtul on siin juba liiga hämar.

Vana õunapuud lõigati, kevadel on siin valgusolud veidi muutunud, hommikupäikest saab rohkem olema.

Eile õhtul oli nii soe, et ei raatsinud kuidagi tuppa minna. Nokitsesin põhjanõlval kaevata, tervelt kolm meetrit saab maad juurde. Vahepeal uuendan sildimajandust ja olulistele seemikutele sai ka tikud pandud, et kevadel neid välja ei tuustiks, ma ju kärsitu. Tikud märgistuseks on seni kõige parem variant, sest igasugune kergem plastist silt tassitakse kevadel pesa vooderdusteks või - kaunistusteks minema. Kesse teab, äkki sakutatakse neid ka lihtsalt uudishimust.



Uudishimuga seoses ka tore vahejuhtum. Umbes nädal tagasi olin ma hilisõhtul ikka siinsamas tagaukse juures lillepotte ümber paigutamas. Pealamp oli valguseks. Korraga liikus midagi läbi mu valgusvihu ja kui ma pead pöörasin, et vaadata, mis selle tekitas, vaatasin kakulisele otse näkku. Väga ilus nägu oli, suured rõngad silmade ümber. Esimene mõte, et öökull, teine mõte, et kõrvukräts küll pole, pea oli sile. Suurust ei hoomanudki, igatahes polnud ta väike. Järgmisel õhtul nägi KSJ ka seda kakku lendamas, ikka samas paigas, suure kuuse juures. Ka tema ei osanud suurust öelda, lennu järgi arvas, et kaalub u 2-3kg. (väga huvitav mõõtmise viis :) ) .  Igatahes olin ma vaimustet, metsani on siit kaks suurt puud, kusagil seal kaugemal on vanu kuuski ja kaski, milles võib õõnsusi küll olla. Jahipaigana väga loogiline koht, siin on juurdehitis veidi ära vajunud ja hiired voorivad sirelipõõsaste ja majanurga vahet, olen leidnud aroonia varusid ja muud nasvärki. Muidugi see võib orav ka olla.

Kanu ja muid sulelisi siin nagunii pidada ei saaks, nugis või rebane sööks nad kähku ära.  Nugis mineerib ehk märgistab järjekindlalt suurt kivi tiigi ääres ja just seda poolt, kus mina tavaliselt istun. Märgistama hakkas ta suve teisest poolest, alguses arvasin, et rebane.  Elu nagu metsas. Karusid näen õnneks ainult unes.

Nüüd võiks oktoober septembrine tulla, siis oleks väga hea.

Septembri viimase pühapäeval osalesime Wadi talu kivi veeretamise talgutel. Väga mõnusad talgud olid. Väga hästi ette valmistatud, mõnusa seltskonnaga ja au ning kiitus kokkadele!

Kodus arutame uusi plaane ja teeme vanu veidi ümber. Hea kui kõike kahe suvega ei jõua ära teha, ideed muudkui idanevad :P


`Troll` kolletab, sügis hakkab kivilasse jõudma.